Põud – nähtus, mis hoiab Eestit raudses haardes

Jüri Kamenik
, ilmatark
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Juba alates aprillist lõpust valitseb Eestis erakordne põud, mis sai leevendust 14.–16. mail ja sedagi üksnes saartel ja Lääne-Eestis, kuid Ida-Eestis jätkunud pärast seda üha karmimalt. Lähiminevikust meenub midagi sarnast vaid 2002. ja 2006. aastast. Seetõttu teen praegu juttu teemast, mis on ühtaegu põnev ja põletav.

Põud tekib sellest, et pikka aega ei ole sademeid, mis on põhiliseks vee varustajaks maismaal. Kuna aprill oli erakordselt sajune, siis esialgu pinnases vett jätkus ja põhjaveetase oli suhteliselt kõrge – seega oli esialgu tegemist meteoroloogilise põuaga, mis tähendab, et sademeid on teatud perioodi vältel pikaajalise keskmisega võrreldes tunduvalt vähem (ühtne definitsioon puudub, sest see sõltub koha geograafilistest jt iseärasustest). Seega tekkis teatud mõttes põud kohe pärast viimaseid suuri aprillivihmu (28. ja 29. aprillil).  Meteoroloogiline põud katkes lõunatsükloni sekkumise tõttu mai keskel üksnes Lääne-Eestis (nt Pärnumaal sadas ööpäevaga kohati enam kui 40 mm), samal ajal on mitmel pool Ida-Eestis mai jooksul sadanud kõigest 1–5 mm.

Kui põud saab rahulikult areneda, st pika aja vältel ei tule olulisi sademeid, siis saabub järgmine faas – agrometeoroloogiline põud, mis tekib siis, kui põllukultuuridele ei jätku piisavalt mullavett. Mullavee vähesus võib saada saagile saatuslikuks, kui see juhtub põllukultuurile tundlikus arengufaasis. Vähemalt Ida-Eestis on kindlasti kohati tegu agrometeoroloogilise põuaga. Samaaegselt jätkub meteoroloogiline põud, kuni saabuvad märkimisväärsed sademed. Samas sellises faasis ei pruugi isegi tugevatest hoovihmadest kasu olla, sest pinnas ei suuda vett vastu võtta, vaid sajuvesi pigem voolab ja aurab ära.

Lisaks on kestev põud tõstnud tuleohuindeksi erakordselt kõrgele – näiteks Kagu-Eestis 31. mai seisuga üle 8000 ühiku (veelgi kõrgem oli tuleoht 2010. a Virumaal – augusti algul üle 10000 ühiku, lisaks veel 2002. a septembris Valgas 20581 ühikut, kuid märkimist väärib ka 1992. a juulis Tartus 19608 ühikut).

Veel räägitakse hüdroloogilisest põuast. Selle aluseks on jõgede vooluhulga vähenemine ja järvede-veereservuaaride veetaseme langemine teatud tasemeni. See tekib tavaliselt pikaajalise sademevähesuse tingimustes.

Põua viimane faas (inimühiskonna kontekstis) on sotsiaalökonoomiline põud – kui loodusliku vee vähesus hakkab inimesi mõjutama, eriti puudutab see majanduslikke aspekte.

Kuigi antitsüklon tekkis ja sattus isegi Loode-Venemaale, kandes kuuma õhumassi Eestini, ei ulatunud äike Lätist kaugemale; üksikuid äikeseid esines siiski ka Soomes ja Rootsis. Õhutemperatuur tõusis 22...29 °C-ni.

Väga soe ja kuiv ilm kestab 4. juunini, kuid põhjatsüklon toob jahenemise – alles siis suureneb hoovihmavõimalus, kuid on vähetõenäoline, et põud saab leevendust. Suvekuumuse kõrval võivad järgnevad päevad tunduda kevadiselt jahedad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles