Linnaaednikud armastavad eksperimenteerida

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks ühiskasutatav põllumaa asub Tartus Hiinalinnas, kus huvilised saavad väikest maalappi harida.
Üks ühiskasutatav põllumaa asub Tartus Hiinalinnas, kus huvilised saavad väikest maalappi harida. Foto: Margus Ansu

Kevade saabudes hakkavad näpud aiapidamise järele sügelema ka neil, kel hoovis või maja taga oma põldu ei ole. Maheaiad annavad ka linnainimesele võimaluse põldu pidada.

MTÜ Tartu Maheaed sai mõned nädalad tagasi viis aastat vanaks. Viis aastat möödus päevast, kui Oskar Lutsu majamuuseumi töötaja Avo Rosenvaldi eesvedamisel Tartus Annelinnas 0,9 hektari suurune maalapp ühiskasutatava põllumaana pidulikult avati. Tänaseks on maheaia kasutajaid 137 ja Tartu Maheaia juhatuse liikme Maali Käbini sõnul liitub ettevõtmisega kevadel igal nädalal paar-kolm uut tegijat. „Me ei ole endale reklaami teinud,” märgib Käbin, „meid leitakse peamiselt maheaednike sõprade-tuttavate ning ajaleheartiklite kaudu.”

Praegu on Tartu Maheaia kasutuses kolm maalappi üle linna. Linnaaednikud kasvatavad täiesti mahedalt ja kasvatavad kõike, porganditest-kõrvitsatest tilli ja petersellini. „Kasvatatakse kõike, mis kasvab,” ütleb Käbin. Tema sõnul on linna-aiamaa suurim erinevus maapõllust vaid see, et linnapõllul on väiksemale alale mahutatud rohkem köögivilju, maitse- ja ilutaimi kui maal, traktoriga küntavatele aladele.

Katsetamine on au sees

Ka armastavad linnaaednikud eksperimenteerida. Kuna hakkama tuleb saada tõepoolest kitsastes tingimustes – 137 inimese peale on praegu jagada vaid kolm põllulappi, siis tuleb nii mõneski olukorras loovust ilmutada. Maali Käbin ütleb, et kuigi iga taimekasvatus on mingil määral eksperiment, siis Tartu Maheaias proovitakse ka mõningaid põhiasju teistmoodi teha. „Kui enamasti nopivad aednikud mullast välja kõik umbrohujuured, siis mõned meist ei tee seda üldse,” kirjeldab Käbin eksperimente. „Nad pööravad lihtsalt mätta väga korralikult teistpidi, nii et jäävad paistma vaid mõnede umbrohujuurte alumised otsad, ja pärast minimaalset rehitsemist külvatakse-istutatakse seemned-taimed maha.” Veel proovitakse mängida näiteks peenarde kõrgusega. Enamik teeb kõrged peenrad, mõned ei tee peenraid üldse ja saagi vähenemist nende erinevuste tõttu seni tuvastatud ei ole.

Kõige hämmastavam avastus on Käbini sõnul sügiskünnist loobumise võimalus. Ta ütleb, et samamoodi on teinud ka suurpõllumehed vilja otsekülviga. „Meie peame kevadel siiski kaevama,” räägib ta. Käbini sõnul on linnaaednike selles vallas palju aidanud maaülikooli emeriitprofessori Anneli Luige soovitused, kes juba alguses maheaia tegijatele lahkesti appi tuli. Käbin rõõmustab, sest permakultuuri ideed on jõudnud ka tavaaiandusse ja -põllundusse.

Kahel eelmisel aastal on linnaaednikud pidanud ühispeenart, et üheskoos proovida uusi maaharimisvõtteid ja jagada saaki nendega, kes mingil põhjusel ei saa endale maheköögivilja kasvatada. „Tänavu võtame selle suuremalt ette, kuna meil on paar maatükki, mida me erinevatel põhjustel ei saa konkreetsele inimesele välja jagada,” sõnab Käbin. Niisiis toimusid eelmisel nädalal esimesed kõrvitsatalgud ning juunis alustatakse talveporgandi kasvatamist. „Saagi jagame põhimõttel: pool kasvatajale, pool heategevuseks,” kirjeldab Käbin.

Aiandus on võimalik ka bussiparklas

Käbin ütleb, et absoluutselt kõik piirkonnad on linnaaianduseks sobivad ja on olemas viisid, kuidas taimi kasvata esmapilgul taimekasvatusele täiesti vaenulikus kohas. „Saab rajada katuseaedu, rõduaedu, aknalaua-aedu,” kirjeldab Käbin. Ta toob näite, kuidas rühm entusiaste sel aastal Tartus vanale bussiparkla territooriumile aia rajas. Hoolimata sellest, et alal on asfalt ning puud ja muld hõlmavad vaid napi osa aiaservast. Tänaseks on bussiparklast saanud kahe kasvuhoone, kastpeenarde ning varsti valmiva kastmissüsteemiga kena aed. Seda kõike vähem kui kahe kuuga.

Praegu peab Tartu Maheaed läbirääkimisi Tartu linnaga ühe suurema ühisaia rajamiseks. „Loodame jõuda nii kaugele, et linna arengukavades ja planeeringutes saaks see ala defineeritud aiandusmaana ning aednikel oleks kindlus, et nad ka järgmistel aastakümnetel saavad seal köögivilju kasvatada,” selgitab Käbin. Korraliku aia rajamine nõuab investeeringuid ning ajutise kasutuse korral ei ole raha kulutamine mõttekas. Ka praegu kasutatavatest aedadest üks läheb lähiajal tee-ehituse alla ning seni seal taimi kasvatanud inimesed peavad leidma hobiaianduseks uue koha. Käbini sõnul on siin väga tähtis inimese enda aktiivsus. Näitena toob ta koostöö linnaosaseltsidega sobivate maatükkide leidmisel.

Eeskujuks maailma kogemus

Linnaaednikud kasvatavad taimi iseenda tarbeks ja nendega turul ei käi. Maksimaalne antava maatüki suurus on sada ruutmeetrit. „Sealt on keeruline saada nii palju saaki, et müüa jätkuks,” teab Käbin. Tartu Maheaed on eeskuju võtnud teistelt riikidelt. „Kopenhaagenis näiteks on loodud suured kogukonnaaiad, kus on taimekasvatajaid palju ning hirmu ja kahtlusi vähem kui parasjagu Tartus,” räägib Käbin. Tema sõnul on paljudel linnaaednikel hirm, et keegi varastab või lõhub ning seda on ka juhtunud. Käbin arvab, et kartust soodustab esmajoones see, et aiad on kesklinnast ning inimeste elukohtadest eemal ning kuna maa on ajutises kasutuses, ei ole otstarbekas investeerida saagi kaitsmisesse. Mujal maailmas on kohalikud omavalitsused loonud linnaaiandust toetava regulatsiooni. Mõnel pool on inimestel isegi võimalus end omavalitsuses aiamaajärjekorda panna. Käbin võrdleb seda meie lasteaiajärjekorraga. „Suures plaanis tuleb mõista, et linnaaiandusega saab tõsta linlaste elukvaliteeti ning muuta linnaruum mitmekesisemaks ja nauditavamaks ka teiste linlaste jaoks,” rõhutab Käbin.

Muu maailma kogemus näitab sedagi, et niipea, kui luuakse tingimused, kasutavad huvilised ära kõik võimalused. Ka Eestis on mõnel pool omavalitsus maa aiandusmaana kohalikele kasutada andnud. „Seda ootame ka Tartus,” ütleb Käbin.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles