Parasvöötmes on peamisteks ilmakujundajateks kesklaiuste tsüklonid ja antitsüklonid. Olen juba varasemates ilmajuttudes mõlematest juttu teinud, aga nüüd võtame käsile suvised aspektid, eriti äikesed antitsüklonites.
Suvised antitsüklonid ja äike
29. mai 2016, 14:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, tõesti, mõnikord võib antitsüklon tuua meile sootuks äärmuslikud ilmaolud (lähiajaloost 2001 juulis ja 2010 suvel).
Tasub meenutada, et antitsüklon on kolmemõõtmeline suletud tsirkulatsiooniga õhukeeris, milles õhk liigub põhjapoolkeral päripäeva ja lõunapoolkeral vastupäeva; selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige kõrgem. See tähendab üldjoontes seda, et kui antitsüklon on Eestist läänes, siis on ülekaalus põhjavool, kui idas, siis lõunavool, kui lõunas, siis läänevool ja kui põhjas, siis idavool. Nende õhuvoolude omadused ja kaasatoodav ilm oleneb suuresti aastaajast.
Suvel on antitsükloni läänepoolse asetusega tavaliselt ilm jahe ja väga kuiv, ent mitte alati, eriti kui mängu astub tsüklon Venemaal – viimasel juhul võib olla ebapüsiv ilm sagedaste hoovihmade ja äikestega (rannikualadel pigem selge või vähemalt rahulik).
Hoopis teised lood on (või siiski võivad olla) siis, kui tegu on antitsükloni põhjapoolse asetusega ja seda eriti kevadel (mais) ja suve hakul (juunis), hiljem olukord muutub (vt järgmises lõigus). Kui mais või juunis on antitsüklon Rootsi või Norra kohal, siis on ülekaalus idavool (võib olla ka kirdest). See tähendab tavaliselt kuiva ilma, sest mandri sisealadelt saabuv õhk on kuiv, samas ilm on sageli soe, vahel isegi väga soe, aga kui õhuvool on enam kirdest, võib olla jahe, isegi öökülmadega ilm (aprillis ja mais).
Eeskätt mais, aga ka juunis väärib eraldi tähelepanu antitsükloni põhjapoolne asend, kui rõhkkonna kese on Loode-Venemaa kohal. Sel juhul on domineerivaks kaguvool, aga õhuvool võib olla enam lõunast või idast. Kuigi see õhumass tuleb samuti mandri kohalt, koguneb sinna niiskust, mis suurendab labiilsust (kalduvust äikeseks). Lisaks on see õhumass väga soe või kuum (mai ja juuni kuumalained on sageli sellise sünoptilise olukorraga seotud, näiteks 2010., 2013. ja 2014. a mais, kui tuua vaid mõned näited lähiajaloost). Kui selline õhumass jõuab Eesti kohale, on oodata leitsakulist ilma sagedaste äikestega, eriti Ida-Eestis. Ka lihtsalt Venemaa kohal, st Eestist idas paiknev antitsüklon on tugevate kuumalainete ja äikeste soodustaja, ent pigem suvel (juulis ja augustis, aga võib olla muidugi ka varem).
Äikesed ja sellega seotud ohtlikud nähtused tekivad eelkõige antitsükloni servaalal, iseäranis lääneservas, kus õhuvool lõunast, kagust või idast. Sellises kohas koguneb soojust ja niiskust, samas on laskumisinversioon (pilvede ja äikese arengut pärssiv õhu laskumine) seal nõrgem. Kõige intensiivsemalt ilmnes selline olukord korduvalt 1998. a juunis ja 2010. a suvel, lisaks leiab hulgaliselt teisigi näiteid. Seega on ilmakujundamisel tsüklonid ja antitsüklonid omavahel läbi põimunud.
Nädala alguses lahvatas Kesk-Euroopa kohal eriti pingeline õhumasside vastasseis. Nii tekkis seal ridamisi tugevaid äikeseid. Aafrikast pärit troopiline õhumass levis Ida-Saksamaa ja Poola kohale, kuid selle soojusest sai Eestigi osa: päikeselise ja vaikse ilmaga tõusis õhutemperatuur 20...26 °C-ni. Nädala keskel soe antitsüklon lagunes ja ilm muutus pilvisemaks, esines sajuhooge. Õhumasss püsis siiski soe.
Uus antitsüklon tugevneb Põhja-Euroopas ja võib lõpuks sattuda Loode-Venemaa kohale. See tähendab leitsakult ja äikeselist ilma. Juhul, kui nii läheb, siis on alates 29. maist oodata enam kui 25-kraadiseid päevamaksimume ja äikest. Välistada siiski ei saa ka mõõdukama suvesoojaga ja kuiva ilmaga varianti.