Pärnumaa mees Jaan Eelmaa (s.1958) ei pea nuputama, mida oma vaba aja või rahaga peale hakata. Mõlemad kuluvad peamiselt vana tehnika otsimisele, ostmisele, putitamisele ja mingil määral ka eksponeerimisele.
Jaan Eelmaa: väga tahaksin, et meie vanaisad seda näeksid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Isiklikust eelarvest vanatehnikasse investeerimise kohta ütleb mees, et läinud on nii palju, kui on teenitud ja rohkemgi veel. Energiat kulub väiksemat transpordifirmat juhtival mehel viimastel aastatel ka üha tuntust koguva Maima masinapäeva korraldamisele. 2011. aastal asutas ta koos perega vanatehnika väärtustamisele pühendunud MTÜ Maamootor. Vana ja unikaalse tehnika klubi Unic liige on Eelmaa olnud juba 35 aastat. „Kogu kulutatud energia eest saan vastu mitu korda enam positiivseid emotsioone,” kinnitab ta elurõõmsalt.
Eelmaa isiklikku masinaparki kuuluvad omal ajal hinnatud veok GAZ AI-AI, maastikuauto GAZ-67, mida võib pidada Willys Jeepi nõukogude analoogiks ning veel mõned ˇigulid ja vanad mootorrattad.
Sepa pojana polnud väikesel Jaanil eriti valikut – tehnika ja selle korrashoidmine oli üks elu osa. „Elasime Pärnu külje all Jänesseljas. Kasvatasime kartuleid, elasime tavalist maaelu. Üks püsikunde käis igal sügisel meie juures talvekartuli järel GAZ 67-ga, kong peale ehitatud ja puha. Istusin auto esistange peal, silitasin seda ning lubasin endale, et suureks saades muretsen endale just sellise masina,” meenutab Jaan Eelmaa vanatehnikapisikusse nakatumist. 1980ndate keskpaigas saigi uuele elule aidatud juba mehele endale kuuluv GAZ 67. Audru kandist leitud auto oli eelmine omanik jõudnud tükkideks lõigata ja osaliselt kuuri põranda alla toppida. Veidi hiljem ostetud pooleteisetonnise kandevõimega veoki GAZ AI-AI oli varasem omanik juba korralikult taastanud, nii et sellega oli nuputamist ja vaeva palju vähem. ˇiguli 01 ja 03 on nõudnud ainult„vormis hoidmist”, neist teine on sõitnud vaid 60 000 kilomeetrit. „Putitamist on ikka kogu aeg, otsi originaaljuhtmeid, kojamehi, tulesid ja muud taolist,” seletab Eelmaa. Mootorrattaid on kaks: 1958. aasta külgkorviga M72 ja 1938. aasta Saksa päritolu NSU. Esimese kohta ütleb mees, et see on alles taastamisel, teine seevastu hästi komplekteeritud.
Kõige uhkem on Eelmaa ikkagi enda korda tehtud GAZ 67 üle. „Pead pöörduvad ja pilgud jäävad pidama, kui sellega sõitmas käid. Katus maas ja esiklaas ette lükatud, see on justkui paraadsõit. Omal ajal oli see üks väheseid kabriolette siin Pärnu kandis. Kunagi pidas miilits meid kinni ja küsis kurjalt, kas 1. mai on jälle kätte jõudnud,” muheleb mees.
Peale M72 on tal parasjagu taastamisel Seileri neljahobujõuline maamootor. „See on toodetud Pärnus ja küllaltki komplektne, ainult messingosad, jagaja ja karburaator on küljest ära võetud, aga ringi käib.”
Väga tõsist tööd ootab aga eelmisel aastal Naima Teppandi poolt MTÜle Maamootor kingitud 1895. aastal Inglismaal Clayton & Shuttleworth Ltd-s toodetud aurukatel. Tänaseks on aurukatla välimust märksa parandatud, aga tööd see veel ei tee. „Katel vajab ikka kapitaalset remonti, puudu on näiteks aurujagaja,” kommenteerib Eelmaa.
2011. aastal asutatud MTÜ Maamootor ongi see, millele Jaan Eelmaa ja pere viimastel aastatel eriliselt pühendub. „MTÜ on perekondlik ettevõtmine, liikmed on peale minu ka proua ja tütar. Meie eesmärk on korraldada vanatehnikaga seotud üritusi, seda väärtustada. Esikohal on talutehnika: maamootorid, traktorid, rehepeksumasinad, aurukatlad jms. Palju tuge olen saanud just perekonnalt. Kui teinepool mu hobisse hästi ei suhtuks, poleks me ju 35 aastat abielus.”
Väga rahul on mees MTÜle pandud nimega: „Oli kolm varianti, aga „maamootor” on sümboolselt kahemõtteline: traktorid, mootorid – kõik, mis maa elu motoriseerinud on. Praegu, kui maaelu paljuski hääbub, võiks see mootor aidata seda taas käima lükata.”
Pärnu-Jaagupi lähedale Maimasse endisesse puutöökotta on sisse seatud vanatehnika putitamiseks sobivad ruumid. Selle kohaga on seotud ka järjest enam populaarsust koguv Maima masinapäev, mis tänavu toimus 14. mail. „Vihmane ilm oli hea proovikivi. Siiski tuli kohale umbes kolmsada inimest ja kõik tundsid end hästi. Järgmine aasta on meil esimene väike juubel, sest oleme masinapäeva korraldanud juba neli aastat.” Siis tahetakse kohale kutsuda kõik, kes siin enne käinud. Aga igal aastal tõstetakse aukohale üks kunagi meie põllumajanduses tähtsat rolli mänginud masinamark. Kui tänavu olid aukohal Fordsoni traktorid ja mullu Lanz Bulldogid, siis järgmisel aastal on plaan keskmesse tõsta Deringi traktorid. „Varem olid traktorid autode varjus. Meiegi Maimas ei uskunud teisel aastal, et traktorite vastu nii suurt huvi tuntakse, aga kolmandal tekkis juba mõte, et miks mitte nendele keskenduda.” Ürituse tuntusest annab Eelmaa sõnul aimu seegi, et taastatud tehnika omanikud tulevad Maimasse juba ise, pole vaja kutsudagi. Oma koht on masinapäeval vanatehnika varuosadega kauplejatel.
Jaan Eelmaa tunnistab, et enim motiveerib teda tulemus. „Inimeste silmad lähevad neid masinaid vaadates rõõmsaks. Meil endalgi, MTÜ liikmetel ja meid üritustel tehnika poolel abistaval Tiit Taltsil on tunne, nagu eelnevad põlved tänaksid meid. Kui meie vanaisad näeksid Maima masinapäevale kohale toodud masinaid, üks uhkem kui teine, siis kindlasti oleksid nad meiega rahul. Töö on läinud asja ette ja loodetavasti see innustab ka nooremaid mehi meie tööd jätkama. Kokkuvõttes on vanatehnikaga tegelemine andnud mulle kuhjaga häid mälestusi ja viinud kokku suure hulga hilisemate sõpradega. Vanemaid mehi hakkab kahjuks vähemaks jääma.”