Juba kolme aasta eest kuulutati Eesti ametlikult marutaudivabaks riigiks ja ehkki võib tunduda täiesti ülearusena nüüd oma koeri ja kasse selle haiguse vastu süstida, ei kao vaktsineerimisvajadus tegelikult veel pikkade aastate jooksul.
Kassid-koerad tuleb marutaudi vastu vaktsineerida
19. mai 2016, 07:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mais on üle Eesti vallalehed ja poe kuulutustahvlid täis teateid, millal ja kus saab lasta oma kassi ja koera tasuta marutaudi vastu vaktsineerida. Kui aastate eest on inimesed seda võimalust aktiivselt kasutanud, siis viimasel ajal üha loiumalt.
Näiteks aastatel 2011–2014 vaktsineeriti aastas 37 000 – 46 000 lemmiklooma, siis mullu jäi riikliku statistika kohaselt kassidele-koertele tehtud vaktsiinisüstide arv alla 32 000.
Veterinaar- ja toiduameti projektijuht Enel Niin nimetab seda äärmiselt riskantseks käitumiseks. Jah, Eestis leiti viimati haige metsloom viis aastat tagasi, kuid seoses meie asukohaga ei muutu marutaud Eestis ilmselt kunagi minevikuprobleemiks.
Kui Läti on nüüdseks samuti end marutaudivabaks kuulutanud, siis idanaabri juures on haigus väga levinud ja riik ei suuda haigusele piiri panna.
„Isegi Kesk-Euroopa riigid ei saa olla täiesti kindlad, et haigus taas riiki ei tule, meil pole see lootus üldse reaalne,” tõdeb Niin.
Nii ongi kasside ja koerte regulaarne marutaudivastane vaktsineerimine endiselt kohustuslik.
Kogemata kaasa
Üks asi on haigestunud metsloomade üle piiri tulek, aga haigust võivad inimesed ise kogemata siia tuua. „Lemmikloomade mitteõiguspärase liikumisega on vägagi võimalik haigus tagasi tuua,” rõhutab Niin.
Ilmselt on lugejad ja nende naabridki väga arukad inimesed, aga näiteks naaberkülast pärit pere võib reisilt koju sõites näha tee ääres imearmast üksikut kassipoega, kes siis kaasa võetakse. Kodus jõuab loomake mängida oma pere ja naabrilastega ning teda käivad nuuskimas ümbruskonna kassid-koerad, kuni ühel päeval imelikult käituma hakkav loomake viiakse arsti juurde ja selgub, et ta on marutaudis.
Oluline on teada, et loom võib üldjuhul kuni kümme, vahel isegi kuni neliteist päeva haigustekitajat süljega juba levitada, enne kui haigussümptomid ilmnevad.
Kirjeldatu pole sugugi pelgalt teoreetiline võimalus, sarnase probleemiga on oldud kimpus näiteks Prantsusmaal, mille kodanikud armastavad puhkamas käia marutaudiohtlikus Marokos, kus siis tänavakoeri ja -kasse nunnutatakse ja mõned kaastundlikud inimesed on suutnud sealt loomakese ka endale koju kaasa tuua.
Kujutage ette, mis juhtub, kui nakatunud loom satub populatsiooni, mis pole vaktsineeritud. Näiteid, et marutaudivabaks kuulutatud riiki on taas haigus jõudnud, võib Euroopast tuua mitmeid.
„Looma vaktsineerimata jätmine on ääretult rumal otsus,” märgib Niin, kes on marutaudiohuga isiklikult väga lähedalt kokku puutunud. Tudengina ning hiljem loomaarstina töötamise ajal oli ta kaks korda otsekontaktis marutaudis loomaga. Mõlemal juhul sai ta haigusest teada hiljem ja ehkki läks kiiresti arsti juurde ja lasi kaitsesüstid teha, oli järgnev ooteaeg piinav. „Väga õudne tunne on pärast süstimist oodata teadmatuses, kas süst jõudis õigel ajal mõjuma hakata,” meenutas ta.
Teatavasti lõppeb see haigus alati surmaga. Marutaud on väga vana haigus, mida teati juba enne Kristust ja igal aastal sureb maailmas sellesse kinnitatud andmetel vähemalt 60 000, aga hinnanguliselt isegi kuni 150 000 inimest, enamus neist Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas.
„Erialakonverentsidel räägivad Aasia ja Aafrika regiooniga seotud spetsialistid, et tegelik arv võib olla kaks-kolm korda suurem, kuna rahapuudusel ei jõuta arsti juurde ning diagnoosi ei pandagi,” selgitab Niin.
Riik maksab
Eestis diagnoositi viimane marutaudijuhtum 2011. aasta jaanuaris, kui leiti nakatunud kährikkoer Põlvamaal Värska vallas mõne kilomeetri kaugusel Eesti-Vene maismaapiirist.
Viimane laiaulatuslik taudipuhang sai alguse 1968. aastal, mil haigus levis üle riigi ja ligi neljakümne aasta jooksul suri marutaudi sadu kodu- ja metsloomi aastas. Raskeim oli olukord 2003. aastal, kui laboratoorselt tuvastati marutaud surma põhjustajana 813 loomal.
Alates teisest maailmasõjast on marutõppe Eestis surnud 27 inimest, neist viimane 1986. aastal. Marutaudile väga iseloomulikult langes ohvriks laps – 11aastane tüdruk.
Kuna marutaudioht ei kao kuhugi, ei kao ka kohustus oma loomi kaitsta. Et loomade marutaudivaktsineerimine on kohustuslik, eraldab riik vaktsiini, millega volitatud loomaarstid kasse-koeri vaktsineerivadki.
Kes lasi oma kodukohas vaktsineerimispäeva mööda või pole sellest kuulnudki, siis tasub uurida Veterinaar- ja Toiduameti kodulehelt, kes on teie piirkonna volitatud veterinaar ja uurida temalt, kuidas saab looma vaktsineerida. See võimalus on nii maa- kui ka linnainimestel. Muidugi võib alati loomakliinikusse pöörduda.
2009. aasta keskpaigani pidi lemmikut vaktsineerima igal aastal, praegu võib vaktsineerimiste vahe olla kuni 24 kuud.