Varasemates lugudes on juttu olnud, et kevad on parim aeg halode nägemiseks, sest madalpilvisust on kõige vähem. Seekord tutvustan kiudkihtpilvi, sest kiudkihtpilvede tõttu tekivadki tihti halod.
Kiudkihtpilved ja halod
19. mai 2016, 07:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiudkihtpilved (Cirrostratus) moodustavad tavaliselt valge, piimja või helehalli pilvekihi. Hommikul ja õhtul võib see olla kollane, oranž või kui päike valgustab kiudkihtpilvi alt, siis isegi intensiivselt punane. Kui päike paistab hommikul või õhtul pilvekihist läbi, võib see olla ka üsna tume.
Kiudkihtpilvedel on kaks põhilist vormi: tegu on kas selgelt kiulise ehitusega (fibratus) või täiesti ühtlase, vahel isegi märkamatu pilvekihiga (nebulosus). Viimasel juhul näitavad pilvekihi olemasolu halonähted, mis on kiudkihtpilvedele väga iseloomulikud. Tüüpilised on väike, 22-kraadine haloring ja ebapäikesed, kuid võivad tekkida ka märksa haruldasemad halovormid, nagu seniidikaar, rõhtring või 46-kraadine ehk suur haloring.
Halod näitavad seda, et kiudkihtpilved koosnevad jääkristallidest, kus valgus murdub ja peegeldub. Mõnikord juhtub siiski, et kiudkihtpilvedega ei teki halosid. Selle põhjuseks on ilmselt optiliselt mittekvaliteetsed jääkristallid või nende kobarad ja tombud.
Kiudkihtpilvedest sajab harva, ja kui sajab, siis väga nõrka lund või vihma; mõnikord puistab pilv vaid üksikuid helbeid või vihmapiisku. Tegu on laussademetega (laussademete tugevus muutub ühtlaselt ja aeglaselt, sageli kestab selline sadu kaua. Laussademeid annavad tavaliselt kihilise ehitusega pilved, mis katavad väga suurt õhuala, nt kiudkiht-, kõrgkiht- ja kihtsajupilved. Vahel võib laussademeid tulla ka tohutute rünksajupilvede kogumite korral).
Tavaliselt tekivad kiudkihtpilved kiudpilvede tihenemise ja ühinemise tagajärjel. See võib viidata järgnevusele [pilvede järgnevus kujutab endast pilveliikide vaheldumist, mis eelneb (harvemini järgneb) tsükloni või sooja frondi tulekule, kusjuures vaheldumise järjekord allub teatud reeglitele, sellest seaduspärasusest ükskord pikemalt)], sest see eelneb frontidele, on seotud tsükloniga ja toob endaga kaasa tavaliselt sajuse ilma. Seega on kiudkihtpilvedel prognostiline tähtsus olemas. Vahel võivad kiudkihtpilved taevasse ilmuda ka kiudpilvedeta, kuid sel juhul on need enamasti väga ühtlase välimusega ja esialgu tihti märkamatud. Vanarahvas tundis kiudkihtpilvi ka vingupilvede nimetuse all.
Põuaperiood lõppes kõikjal 16. mail. Ehkki tugevaid sademeid esines lõunatsükloni mõjul 14.-15. mail paljudes kohtades, jäi esialgu päris kuivaks Ida-Eesti, kus 15. mai seisuga oli olnud 17 kuiva päeva järjest, kuni lõpuks jõudis sadu sinnagi. Enne ilma sajule minekut saabus järsk jahenemine öökülmadega, aga prognoositud äikesepuhangut siiski ei tulnud: 16. mail oli Loode-Eestis kõigest üks välk (suuremad äikesed jäi Lätti ja Leetu, eriti aga Kaliningradi oblasti kanti).
Täituv lõunatsüklon pakkus kevadist jahedust ja hoovihmu veel mitu päeva. Nüüd, pärast tsükloni ilmakaardilt kadumist, on oodata lõunavoolu tugevnemist, mis tähendab ilma soojenemist: üleannetu termomeetri näit trügib taas 20 °C piirimaile. Näib, et uut põuaperioodi oodata siiski ei ole, sest aeg-ajalt tuleb ka vihma, suurem on tõenäosus päevasel ajal ja 22.-24. mai paiku.