Koeratalus kulgeb elu koerte taktis

Kristina Traks
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Kristina Traks

Tallinna külje all Alliku külas asub talu, mida kõik külaelanikud ja kohalik postiljon teavad kui „koeratalu”. Talu pererahva Monica ja Margus Merima elu keerlebki täielikult koerte ümber – nad elavad koos kümne labradoriga, aeg-ajalt leiavad nende MTÜs Koeratalu varju hüljatud loomad ning mõlema töö on loomulikult seotud koertega.

Seltskond koeri võtab külalise väravas vastu kõrvulukustava haukumisega. Aga see pole sugugi kuri haukumine, vaid pigem rõõm, et keegi tuli. Karja eakaim ja soliidseim liige on 15aastane Muff, Monica ja Marguse esimene labrador. Temast algaski suur koeravaimustus ja põhjalik elustiilimuutus.

Viisteist aastat tagasi ei teadnud meedia valdkonnas tegutsenud Merimad labradoridest suurt midagi, kuigi koeraarmastus pärines mõlemal lapsepõlvest. Monica ja Margus tahtsid koera, kes koos nendega jalutaks ja kellega oleks tore koos elada. Alguses uuriti kuldseid retriivereid, kuid siis avastasid nad endale sobivama tõuna hoopis labradorid. „Selgus, et imeliselt tore tõug – loomult sõbralikud ja leplikud, koostöövalmid ja kergesti õpetatavad, ei haugu ilmaasjata, karvahooldus on lihtne. Nii tuligi meile Muff. Olime siis tüüpilised inimesed, kelle teadmised koerapidamisest olid suhteliselt tagasihoidlikud, ja Muff hävitas meie elamist ikka korralikult,” meenutab Monica. „Muffiga koos hakkasime avastama koerandusmaailma ja koos õppima, huvi süvenes. Kuigi vahvaid koeratõuge ja võrratuid koeri on maailmas palju, siis labradorid olid meid juba ära nõidunud.”

Aasta hiljem toodi Muffile lisaks veel teinegi, pruuni karva labrador Soomest. Nende kennelinimeks sai Elvendor. Edasi on Monica ja Marguse koerapere aina kasvanud, igast pesakonnast on nad endale jätnud kutsika või paar. Samas on neil koeri, kel pole kunagi järglasi olnud ja kes elavad lemmikloomaelu. Näitustel on enamik käinud, samuti tõuomasteks katseteks treenitud ja osaga jahilgi käidud – on ju labrador ikkagi linnujahi koer.

Koertega tegelemist peavad Monica ja Margus oma elustiiliks. Koguni elukoht Alliku külla sai valitud selle järgi, et seal oleks koos koertega mõnus elada. Veelgi enam – neljajalgsetega on arvestatud lausa majaehitusel: kuna Merimade koerad elavad nendega koos majas, siis on näiteks allkorruse põrand kiviplaatidest just seetõttu, et puitpõrandat oleks tülikas puhastada ja see poleks ka muidu piisavalt vastupidav. „Enamikule on arusaamatu, kuidas saab sellise koerakarjaga koos majas elada. Aga see on võimalik ja sugugi mitte ebamugav! Tõsi, koristamist jagub ja muidugi tuleb koeri õpetada normaalselt ja viisakalt käituma. Aga näed ju ise – kui tervitustseremoonia läbi, siis pole koeri justkui nähagi,” räägib Monica. Tõsi ta on – pärast esialgse elevuse lahtumist on koerad ennast meie ümber magama sättinud ja eri nurkadest kostab mõnusat norinat või niutsumist, kui keegi und näeb.

Töö on samuti koertega seotud

Selgub, et suurema osa päevast magavadki koerad maha. Süüa saavad nad kaks korda päevas. Kui ilm võimaldab, toimetavad kõik õues. Iga päev kõigi koertega Merimad jalutamas ei käi, loomad saavad liikuda avarates aedades ja aiaga piiratud metsatukas. „Sisuliselt on meil keegi kogu aeg kodus ja eks jooksvalt saab siis koertega tegeleda. Ka koristamist jagub. Koerte treenimine on igapäevane osa elust, käib nagu muuseas,” räägib Monica.

„Koerad omavahel ei tülitse, rivaalitsemist inimese tähelepanu nimel tuleb ikka ette. Kutsikate peale urisetakse, kui nad mõnikord vanemaid koeri tüütavad ja noored kutsutakse kenasti korrale,” selgitab Margus. Monica lisab, et igat koera on ülioluline sotsialiseerida ehk õpetada teda viisakalt käituma paljudes olukordades. „Hästi käituva koeraga on tore koos elada. Eks meilgi juhtub, et keegi noorloom mõne seinanurga ära närib, kui me ise õigel ajal sekkuda ei märka, kuid mingit hullu kaost pole koerad küll tekitanud,” sõnab ta.

Suure osa tööasju saavad Margus ja Monica ära ajada kodust ja muidugi on nende põhitöö ikka koertega seotud: Monica hoolitseb lemmikloomakaupu müüva hulgifirma ja oma poe SNOB Cat&Dog eest ning Margus on Soome suurim lemmikloomakaupade tootja ja hulgimüüja PrimaPet Premiumi esindaja Baltimaades. „Pood tekkis omal ajal sellest, et meil oli enda koertele igasugu funktsionaalseid asju tarvis ja kuna Eestis oli valik väike, siis leidsime mujalt ja asusime importima. Nii sai alguse hulgimüügifirma. Uusi tooteid testime ikka esmalt oma koerte peal, ja kui need toimivad, siis on neid rõõm teistelegi koerainimestele pakkuda,” räägib Monica.

PrimaPet Premium on Soome suurim lemmikloomatoidu valmistaja ja müüja. Ettevõttel on tootmine ka Eestis Väike-Maarja lähedal, kus Pandivere lihatööstus toodab ainukese firmana Eestis koeratoitu. Wauhi kaubamärgi all valmistatav toit tehakse Eesti lihatööstuste jääkidest ilma säilitusainete ja maitseparandajatena. Margus Merima oli varem tehase juht ja nüüd pärast omanikevahetust selle nõukogu liige.

Keeruliseks läheb aga siis, kui Margusel ja Monical on vaja kodunt mitmeks päevaks ära käia või tahaks puhkusele sõita. „Muidugi kaasneb koertega vastutus ja spontaansed väljasõidud ei tule kõne alla. Ainuke lahendus, et keegi kolib meie äraoleku ajaks siia koeri kantseldama. Oma kodu ja lemmikloomad saab aga jätta vaid usaldusväärse inimese hoolde, kes koertega toime tuleb,” ütleb Monica. „Samas, kui esialgsest pelgusest suure koerakarja ees üle saadakse, siis selgub, et polegi midagi hullu – kui kodukorda tead, on seda karja tegelikult lihtne hallata.”

Koerad on pigem kuluartikkel

Võiks arvata, et tõukoerakutsikate müük on kindlasti kopsakas sissetulekuallikas, kuid Margus ja Monica lükkavad selle täielikult ümber. Nimelt on nende põhimõte lasta pesakonnal tulla ainult siis, kui nad on leidnud mõne huvitava isase, kellega kombinatsioonis võiks saada koera, keda nad tahaksid ka endale. Seega tuleb pesakondi pigem harva ja sugugi mitte igal aastal. Igast pesakonnast on nad üks-kaks kutsikat endale jätnud. „Kui leidsime sobiliku isase ja sünnivadki kutsikad, siis ka veel ei tea, kas neist saavad ainult lemmikloomad või ka aretuskoerad. Koerte aretus on kaalutud riskide võtmine ja kasvatajale pigem kulu- kui tuluallikas,” teab Monica.

Kõige suurem püsiv kuluallikas nii suure koerakarja pidamisel on muidugi toit, kuid alahinnata ei maksa ka kulutusi loomade tervisele. Tihti küsitakse, kas tänapäeval on koerad haigemad kui varem. See võib nii tunduda, kuid mõtleme, et koerad elavad praegu kauem ning enamik haigusi ilmneb just vanemas eas. „Iga koeraomanik peab arvestama: kui loomaga midagigi tõsist juhtub, siis kulutused võivad väga kiiresti kerida üle tuhande euro. Haigekassat koertel pole ja kindlustust pakutakse vaid teatud vanuseni. Aga haigestuda võib koer üleöö. Meie üks ekstreemsem juhtum oli see, kuid täiesti terve koer kaotas poole tunni jooksul võime püsti seista. Diagnoosi põhimõtteliselt ei saanudki, kuid tundus olevat midagi insulditaolist. Koer vajus järsku kokku ja enam jalule ei tõusnudki. Sedasi elas ta meil veel üheksa-kümme kuud, valusid polnud, oli endist viisi elurõõmus ja heatujuline, osa funktsioone taastus eri teraapiate tulemusena, kuid enam käima ta ei hakanudki. Tassisime teda õue ja tuppa. Selliste olukordade suhtes oleme kokku leppinud, et kui asjaosalisel silm enam ei sära ega elujõudu pole, siis laseme sõbral minna,” räägib Margus.

Paberiteta tõukoera pole olemas

Mida soovitada inimesele, kes tahaks võtta koera? Alustuseks võiks kaaluda, kas üldse on piisavalt aega ja tahtmist koeraga tegeleda. Kui jah, siis tee kindlaks, milline koer sobiks sinu elustiili ja aktiivsusega.

Tuleks mõelda ka sellele, et koer oleks pidamiseks jõukohane. Omanik peab jõudma teda kinni hoida, suutma treenida, leidma koeraga tegelemiseks aega. Samuti tuleb arvestada, et suurema koera pidamine on kulukam – nii toitmine kui ka veterinaarprotseduurid on kallimad.

Marguse meelest on kõige arusaamatum variant, kui otsitakse mõne tõu moodi koer ehk nn paberiteta tõukoer. „Sellist asja nagu tõutunnistuseta tõukoer pole olemas. Kui keegi väidab, et on tõukoer, aga pabereid ei viitsinud teha, siis tõenäoliselt on midagi korrast ära. Tõutunnistuse väljastamine on lihtne protseduur ja kui seda pole tehtud, siis on näiteks üks vanematest hoopis teist tõugu või segavereline,” räägib Margus. „Igal tõukoeral on tõutunnistus, see on tema põlvnemise info. Tõutunnistus on garantii, et koeral on selle tõu omadused. See ei puuduta ainult välimust, vaid ka iseloomu.”

Kui oled meelepärase tõu välja valinud, otsi kontakti selle tõu kasvatajatega ning leia keegi, kes on oma tõu tõeline entusiast. Temast on abi terve koera elu jooksul, ta vastab telefonile ega kao kuskile ära, sest on huvitatud, et tema kasvandikel läheks hästi. „Kui võtad esimese koera, siis on päris hea, kui selline tugi on olemas. Seda enam, et paljud kasvatajad on aastakümneid sama tõuga tegelenud ja tunnevad seda läbi-lõhki,” lisab Margus.

Eestis tehakse maailmatasemel aretustööd

Eesti Kennelliidu juhatuse liige Maris Siilmann

Eestis elavate tõukoerte täpset arvu ei tea tõenäoliselt keegi. Viimase kümne aasta jooksul, mida võib pidada koerte statistiliselt keskmiseks elueaks, on EKLi tõuraamatusse kantud ligi 48 300 koera. Osa neist on Eestist välja müüdud ning kindlasti on ka Eestis elavaid välismaalt toodud tõukoeri, keda EKLi tõuraamatusse kantud ei ole.

Tõugudest on viimastel aastatel registreerimisarvult nimekirja eesotsas olnud kuldne retriiver, labradori retriiver, saksa lambakoer, chihuahua ning Tiibeti mastif.

Eesti Kenneliidu katusorganisatsiooni Rahvusvaheline Künoloogilise Föderatsiooni (FCI) kennelnimede registrisse kantud üle 1500 Eestis tegutseva (või tegutsenud) kennelit. Kennelnimi on kasvataja tootemark ning kutsika nii-öelda perekonnanimi. Kui rääkida suurtest koerakasvatustest (kümned koerad aedikutes ja boksides), siis selliseid on Eestis üksikuid. Keskmine Eesti koerakasvataja peab paari-kolme koera, kes elavad perelemmikuna.

Meie koerakasvatajate aretustöö on paljude tõugude osas maailma tipus. Seda on tõestanud kümned maailma ja Euroopa võitja tiitlid, rääkimata tuhandetest eri riikide võitja- ja tšempionitiitlitest. Eesti kasvatajate kutsikad rändavad eri maailmajagudes tegutsevatesse tippkennelitesse ning seegi on selge märk aretustöö kvaliteedist ja rahvusvahelisest tunnustusest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles