Pohlatare köögis Pärnu külje all valmivad muinasjutuliselt kaunistatud maiused, mille tellijani viimisel paneb perenaine Õnne Tikerpalu auto tagaklaasile hoiatava sildi „Ettevaatust, tort autos!”.
Ettevaatust, tort autos!
15. mai 2016, 20:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Kui ma seal ees koperdan, siis on teada, miks – mul on ju õrn asi autos ja ma ei saa teha järske pöördeid, vaid pean sõitma rahulikult. Jah, kellel beebi, kellel tort autos,” seletab Õnne.
Parasjagu Pohlatares kauneid kirsiõisi meisterdav MTÜ Eesti Tordimeistrite Liidu juhatuse liige ja raamatu „Torditeadus” autor Marika Sinkkonen lisab, et liidul on välja töötatud ja ootab trükkimist ohukolmnurk-magnet, mis edastab sama sõnumi.
Marika ütleb enda kohta, et ta oli pangas tööl ja siis pööras ära tordimaailma.
Õnne õppis pagariks Kilingi-Nõmme leivakombinaadis „töö ja praktika kaudu” ning hiljem töötas teeninduses. Küpsetada on talle meeldinud lapsest peale ning hiljuti kroonis Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsioon teda tiitliga „Ettevõtlik naine 2015”.
Heeringkarp kui varandus
MTÜ ETNA Eestimaal valis Õnne Tikerpalu välja kaheksa nominendi hulgast ja kutsus ta Pärnusse ettevõtlike naiste foorumile „Kuidas naised loovad majanduslikku rikkust?”.
Foorumil rääkis kolme lapse ema sellest, kuidas ta pidi tegema muutuse elus, tulema ära palgatöölt, arvestades ühe lapse lapse erivajadusi. Keeruline aeg sundis mõtlema, mida edasi teha. Juunis saab kolm aastat ajast, mil äriregistrisse kanti OÜ Pohlatare Köök, aadress Sauga vald, Tammiste küla.
„Mind palutigi rääkima, kuidas mu elu on muutunud ettevõtjana, aga siis tuli üllatus,” mainib Õnne, kellel polnud aimugi, miks ta tegelikult niisugusele tähtsate inimeste kokkusaamisele kutsuti. „Ma ei tee ju ühtegi asja sellepärast, et keegi paneks mind knopkaga autahvlile, olen väga õnnelik, et saan teha tööd, mis mulle meeldib ja kogu aeg sellist mõnusat pinget tekitab …”
Õnnet rõõmustas, et tema kui tordimeistri töö läks suurele ringkonnale korda ja koju sõites tulid tal autos pisarad silma mõttest – tegelikult on see nii vahva.
Küpsetama õppis Õnne vanaema kõrvalt. Nõukogude ajal ei olnud köögis moodsaid abilisi ega poes müügil koogivormegi. Õnnelikud olid need, kellel õnnestus osta suure ümmarguse plekk-karbiga heeringaid, selline karp asendaski kodus tordivormi.
„Heeringakarbid tuli kõik alles hoida, need ei tohtinud rooste minna, sest koogivorme ju polnud saada ja karp oli kulla väärtusega,” lausub Õnne, kelle lapsepõlves polnud reguleeritava temperatuuriga elektriahjusid, olid vaid puudega köetud ahjud ja gaasipliidiahjud.
Vahepeal jahtus Õnne huvi küpsetamise vastu. Poodi tuli ju palju uusi pakendites küpsetisi, läks natuke aega, et mõista, mis neid maitseid ühendab. Koduküpsetistega sai oma külalisi ikka kostitatud, aga kodust välja tegema ärgitas üks tuttav, kes palus tädile sünnipäevaks tordi teha. Selle tellimusega lasti džinni pudelist välja, sest tuttavad hakkasid Õnne uksele koputama ja torte tellima. Siis ta otsustaski end ettevõtjaks vormistada, näris läbi koduköögis tootjale esitatud nõuetest ning asutas 28. juunil 2013 osaühingu, mille nimi viitab tema pere kodutänavale.
Köök Pohla tänavas
Õnne ei jäänud kinni oma tarkusesse ega vanaemalt saadud õpetusse, vaid tabas ära peamise: ettevõtjana läbilöömiseks on vaja ennast koolitada, pidevalt õppida. Pohlatare tagatoas on raamitud Eesti, Itaalia, Inglismaa koolituste läbimise sertifikaadid ja tunnustused ning Õnne Tikerpalule omistatud täiskasvanute koolitaja kutsetunnustus.
Õnne jutu järgi on koolituste programmid ja nõuded erinevad. Kui näiteks Eestis võid minna koolitusele kaks kätt taskus, siis Inglismaal peavad endal kõik töövahendid kaasas olema etteantud nimekirja järgi. „Kui on vaja näiteks kääridega teha üks lõksatus, peavad käärid endal kaasa olema,” toob ta näite.
Inglismaal oli koolitataval vaja valmistada eksamitööks kindlad tordid, nende järgi otsustab komisjon tunnistuse andmise.
„Londoni tordimess oli hiigelsuur, inimesed olid töötubade uste taga järjekorras, et ehk jääb keegi koolitusele tulemata. Saime teooriat kuhjaga,” vahendab Õnne Briti kuningriigi pealinnas kogetut. Silmad lõid särama, nähes uusi lõikureid, pitsimatte ja muid toredaid tordimeistri vidinaid, ajakirju ja raamatuid, mis paraku suurendavad ka lennureisija pagasi kaalu ning mõnigi kord on ta salongi sisenenud, kogukas silikoonvorm taskus.
„Mulle meeldib käia välismaal õppimas, õpin seda, mida õpetatakse ja kuidas õpetatakse,” seletab Õnne. „Koolitusi ja koolitajaid on igasuguseid, jälgin huviga koolitusmeetodit. Kaalun, mida teeksin teisiti, aga on ka päris mitu asja, mida olen üle võtnud. Üks on videoõpetus, kus kaamera näitab õpetaja käte peale, suurelt ekraaanilt jälgivad koolitatavad pilti ning nad ei pea ise töölaua ümber trügima.”
Muhu motiivid laes
Marika ja Õnne kinnitavad nagu ühest suust, et ei ole kahte ühesugust käsitöötorti ning igal tordil on oma lugu tellija ja valmistaja jaoks. Facebooki postitus kõneleb, et iga tort on looming ning Õnne on sinna palju armastust sisse pannud.
„Üks noorpaar tahtis saada talvist torti, kuusekäbidega, vastasin mõtlemata: jah, teen,” jutustab Õnne, kes oli seniajani vaid lilli meisterdanud. „Katsetasin eri tehnikaid ja kui juba mitmendat käbi hakkasin tegema, siis plahvatas, millisest materjalist teha. Helistasin Marikale, et mul on kähku vaja modelleeritavat pruuni šokolaadi, paari tunni pärast oli šokolaad Tallinnast bussiga Pärnus ja aasta lahedaima tordi kaunistused said valmis.”
Pildil on kõrgel tordil valged lumehelbed ja nende vahel nagu metsast korjatud täissuuruses pruunid käbid.
Säilitusaineid Õnne oma tortidesse, kringlitesse ja kookidesse ei pane, ta kasutab võimalikult puhtaid ja naturaalseid toiduaineid.
Pohlatare köögi perenaise enda lemmik on sefiir, millele saab anda täidistega maitsevarjundeid ning kaunistada aastaaja järgi. Kõrvallaual on pastelsetes toonides pealt tulbiõitega üle külvatud tort nagu kordumatu maitsev meistriteos. Tahaks sellelt tulbiõied pihku korjata ja vaasi panna, need on nii ehedad.
„Tegelikult ei ole kerge kodus töötada,” nendib Õnne. „Arvasin, et teen töökoha endale koju, aga tegelikult elan tööl – pead kogu aeg olemas olema, pead kogu aeg valmis olema, et kusagilt helistatakse – on vaja kooki või tuleme läbi. Siis jääb kõik muu pere kanda, mina pühendan ennast tellimusele. Pereliikmetel on suur roll minu ettevõttes. Tänu nende abile saan rahuliku südamega sõita teisi koolitama või ise õppima.”
Pohlatare köögi avastas ka Romantiline Rannatee: see on kaubamärk, Pärnu maakonnas mereäärseid ja -lähedasi valdu ühendav maaturismi ja maaettevõtlust arendav ühendus.
„Romantilisele Rannateele mind kutsuti, kuna korraldan koolitusi ja õpitubasid. Mind on kutsutud ka firmaüritustele, näiteks kohapeal torti kokku panema ja ühiselt kaunistama või käsitöökomme tegema,” räägib Õnne veel ühest oma töö väljundist, mis ei jää vaid Tammiste külla tema kodumajja.
Avaral allkorrusel on kaminpliidi tagusele kollasele seinale maalitud rahvapärimusest tuttavad ruunimärgid, mis kaitsevad halva eest. Need märgid joonistas Õnne, nagu ka Muhu rahvariideseeliku triibumustri palkmaja lakke liistudele. Diivanikate on Muhu kaheksakandmustriga, ühe tubli Märjamaa naisettevõtja kätetöö, endal ei ole Õnnel õmblemiseks enam aega.
„Mul on mees muhulane, sellepärast need motiivid,” seletab Õnne, miks ühes Pärnumaa tares on nii palju Muhut.