Omal ajal koolisõidus Eesti noortemeistriks tulnud Triin Tohver teeb pärast välismaal mitme kõrgkooli lõpetamist hoburavi Põhja-Eestis ja õpetab noori veterinaare Eesti Maaülikoolis. Ta leiab, et Eestis võiks olla hoopis rohkem hobuseid.
Triin Tohver: Eestis võiks olla palju rohkem hobuseid
12. mai 2016, 06:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Mind leiab Google’ist üles Triin Tohver hoburavi järgi,” ütleb naine. Kernu vallas asuv Kabila küla paistab üldse hobulembene, sest ümbruskonnas ekseldes leiame end kõigepealt hoopis Ruila tallide ees, kus läheduses näksib värsket rohtu terve kari hobuseid.
Triinu hobused ja tema vanematekodu asuvad veidi kaugemal. Keset avaraid põlde paikneva maitseka häärberi ees sissesõiduteel silmame kõigepealt valget väikebussi sildiga „Triin Tohveri hoburavi”, mis kujutab endast mobiilset kliinikut koos röntgeni, ultraheliseadme, hambaravikabineti ja apteegiga ehk kõige vajalikuga loomade raviks. Selle üle võib Triin uhke olla, sest teist sellist Eestis ei ole.
Istume juttu ajama avarale terrassile, kolm koera ja kass ümber meie keerlemas – selles peres loomi armastakse. Nõnda polegi imeks panna, et peretütrest loomaarst sai.
Kui Triin oli viieteistaastane ja juba ratsutamisega tegeles, otsustasid vanemad hobuse osta, kuid juhtus nii, et osteti korraga kaks. Neist noorim, kellele pandi nimeks Loto, kepsutab koos nelja kaaslasega veel nüüdki koplis ringi. Kõik nad on pensionärid, kes tööd enam ei tee. Hobuste eluiga on ju kolmekümne aasta ringis.
Kuna Triin soovis, et tema elukutse oleks hobustega seotud, aga treeneriks või ratsastajaks ta saada ei tahtnud, siis jäi järele loomaarsti amet. Eestis otseselt hoburavi tollal õppida ei saanud ja nii tegi ta eksamid Saksamaal asuvasse Hannoveri veterinaaria kõrgkooli. Sealses hobukliinikus assistendina töötades sai ta ka esimest korda loomade peal kätt proovida. Hiljem läbis noor veterinaar hobuste sisemeditsiini ja kirurgia internatuuri Kanada ühes suuremas hobukliinikus Calbary lähedal, kus hiljem tegi ka teadustööd. Just seal avastas Triin, et see töö võib olla väga huvitav ja paeluv. Hiljem töötas ta veel Saksamaal Kölnis suures ortopeediale spetsialiseerunud kliinikus, kus asutas hambameditsiini osakonna.
Eestis tagasi on Triin Tohver 2012. aastast. Tema firma kodulehelt leiab hädaabi numbri ja vajadusel sõidab loomatohter oma „imebussiga” kohale igal ajal. Ta ravib pea kõiki haigusi ja vigastusi, aga on spetsialiseerunud ortopeediale ja hammaste ravile. Kõige rohkem tuleb tal hobustel hambaid viilida, et need liiga teravaks ei lähe, kuid ta võib ka suuõõne kaudu hambaid välja tõmmata ja teha operatsioone pea piirkonnas ilma üldnarkoosita. Palju tuleb hobustel jaglgu ja liigeseid pildistada ning anda hinnangut nende seisundi kohta, eriti kui looma müüa soovitakse. Uue erialana omandas naine loomade kiropraktiku oskused.
Eestis on hoburavi osutavaid loomaarste praegu ligi viisteist ja neid, kes ainult hobuseid ravivad, vaid käputäis. Lehmaarste on palju rohkem, kuid lehmigi on mitu korda rohkem. „Ehkki õpime ju koolis kõike, ei taha paljud lehmaarstid hobuseid puutuda, sest need on hoopis teistsugused. Hobune võib käituda ettearvamatult, näiteks lüüa ja hammustada. Igal loomal on oma kehakeel, mida tuleb mõista,” selgitab Tohver.
Kuna Eestis on palju väikesi kohti, kus hobuste arsti ei ole, siis plaanibki ta hakata suurte põllumajandusloomade ravimisele keskenduvatele tohtritele eraldi hoburavi õpetama. On tähtis, et kohalik loomatohter oskaks ka hobusele näiteks ägeda kõhuvalu korral rohtu anda. Teisalt, kuna meil on hobuseid nii vähe, siis on hobuarstid sunnitud enamasti lisaks kas teisi loomi ravima või millegi muuga lisa teenima. Võrreldes lemmikloomadega on suurte loomade tohtrite tasu hulga väiksem.
Eestis on hinnanguliselt kaheksa kuni kümme tuhat hobust ja see arv pole viimasel ajal eriti suurenenud. Triin Tohveri potentsiaalseid patsiente on Põhja-Eestis parrisaja ringis. Regulaarselt arsti juures käiakse umbes poolte hobustega – enamasti nendega, kes võistlevad või mingit muud tööd teevad. Raskemal juhul suunatakse loom Tartu kliinikusse, osa käib oma hobuseid ravimas välismaal, peamiselt Soomes. Põhjanaabritega on meie hobumajandus tihedalt seotud, sinna müüakse palju meie hobuseid. Samas teeb sealgi hobukasvatus vähikäiku ja loomade juurdekasv tuleb pigem üksikharrastajate arvelt.
Küsimusele, milline on meie hobuste tervis võrreldes näiteks hobustega Saksamaal, kus naine aastaid töötanud, vastab ta, et Eesti põlistõugude ehk Eesti ja Tori hobuse vastupidavus on hea, sest neid tõuge pole üle aretatud.
Hobukasvatus on eelkõige äri, põllumajanduses ehk otseselt tööhobustena kasutatakse neid praegu minimaalselt. Paljudele on see elustiil ehk hobi. Võtta hobust koju lihtsalt ilu pärast või näiteks sellepärast, et lapsed tahavad, Triin Tohver ei soovita. „Vahel saadakse Tori hobune viiesaja või tuhande euro eest, teadmata, mida selle looma võtmine tähendab, ja hiljem ei saada temaga hakkama. Kellelgi pereliikmetest peab olema kindlasti hobustega mõningane kogemus või siis olgu tugiisik, kes hobustest rohkem teab,” paneb ta südamele.
Hobuse võtmine pole päris sama, mis koera võtmine. Hobune peab õppima inimest respekteerima ja see ei tule niisama. Pealegi on tegu suure ja tugeva loomaga. Kui kõike seda silmas ei peeta, võib hobune „käest ära minna”. Siis on õnnetud nii loom kui ka omanik. Niisama koduaia iluks ei tasu võtta ühtegi looma, hobust kõige vähem. Iseasi, kui omandatud hobune pannakse ratsatalli, kus ta on asjatundjate valvsa silma all.
Kui sul on hobused, ei saa kodust niisama lihtsalt ära minna. Seda teavad hästi Triinu vanemad Peeter ja Küllike Tohver, kes juba aastaid iga päev mitme hobuse eest hoolitsevad. Isa Peeter, kes ka meie vestlusega ühineb, on tütre üle silmanähtavalt uhke, kuid avaldab ärimehena lootust, et ka turg inimeste rahakoti kosudes ravivõimalustele järele tuleb. Praegu on seis tema hinnangul üsna nutune. „Juba kassi võtmine on elustiil, hobuse võtmine veelgi enam,” on ta kindel. Tuleb hoolitseda, et hobusel kogu aeg kõik vajalik olemas oleks alates joogist-söögist kuni tekkide ja näomaskideni, mis loomi halva ilma ja kärbeste kaitsevad. Samuti peavad tallid ja koplid korras olema.