Mõnelgi aastal on üks või teine linnuhuviline juba aprillis arvanud end olevat ööbiku laulu kuulnud. Lähemal järelepärimisel selgub ikka, et tegemist oli siiski laulurästaga.
Laulurästas – võltsööbik
28. aprill 2016, 08:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peamiselt eristab laule see, et laulurästas kunagi ei laksuta, vaid „piirdub” kiriküüt- ja tobiits-laadsete helidega vaheldumisi flöötivate kahe-kolmeastmeliste vilede ja tsäksitamisega, aeg-ajalt teistegi lindude hääli matkides. Hoiatushüüdki on laulurästal teisem kui ööbiku oma – mitte errr, vaid terav tsit ja hoiatushüüd vali kigigigi.
Oma pikka, peaaegu pidevat laulu esitab laulurästas ikka kuuseladval või kõrgel puuoksal istudes. Linnulaulu uurijad on sedastanud, et laulurästail võib eristada 135 kuni 220 laulutüüpi. Kuni pole õnnestunud endaga köita kaasat, laulavad isaslinnud kogu ööpäeva. Endale valitud territooriumi hoidmiseks lauldakse selle piirijoonel eriti ägedasti, aga mitte nii meloodiliselt kui kesksel lauluplatsil. Paarilise leidnud isased hakkavad harvemini laulma, nii et maikuul on laulurästa laulu järjest vähem kuulda.
Sügava kausi kujuline pesa meisterdatakse paari-kolme meetri kõrgusele, tavaliselt noore kuuse oksale tüve lähedale, aga mõnikord ka tiheda lehtpuu otsa või põõsassegi. Peentest raagudest ja kõrtest väliskihi ning samblast-samblikest keskkihi sisevooderdus on ainulaadne: linnu süljega kokku liimitud puidupurust sile papilaadne „krohv”. Ka munad, tavaliselt neli kuni kuus, on erilised – sinist, kuldnokamunadest tumedamat värvi koorega, millel hõredalt süsimusti täppe.
Ainuüksi emalind haub oma munakurna ja tosina päeva pärast koorunud poegi, isalind toob talle toiduks põhiliselt tigusid ja vihmausse. Tigusid purustatakse neid hooga vastu kivi või kännujuurikat virutades, nii et sellise „sepikoja” ümber koguneb märgatav kiht teokodade kilde. Ka poegade esimestel elupäevadel on toiduhankimine papa hooleks. Suuremaid poegi toidetakse koos. Mõnikord pagevad pojad pesast enne lennuvõimestumist, kuid annavad oma peidukohast vanematele piiksatustega märku, kuhu toit tuua.
Pesast lahkunud poegi „koolitatakse” kümmekond päeva ja seejärel soetab osa vanalinde endale teisegi pesakonna, kelle jaoks ehitatakse ikka uus pesa, mis on ju puhas ja parasiitideta, vähemalt esialgu. Nii et laulurästa kontserdipalu võib kuulda ka jaanipäeva ümbruses.
Suve lõpu poole hakkavad laulurästad nagu teisedki rästaliigid mitmesuguseid marju sööma ja levitavad oma väljaheidetega paljusid marjataimi, kusjuures neil seemnetel on idanemiseks-edenemiseks kaasas suurepärane starterväetis.
Eesti laulurästaste koguhulgaks hinnatakse 350 000 – 500 000 paari. Talvitama meile naljalt ei jääda, vaid enamasti oktoobriöödel lennatakse lõuna ja edela poole ning talv veedetakse põhiliselt Vahemere maadel. Ka kevadränne käib öösiti ja kuna üle meie lendab sadu tuhandeid kirde ja ida pool pesitsevaid laulurästaid, siis võib pimedamal ajal kõrgelt kuulda rändavate rästaste lühidaid kutsehüüde nagu sügiselgi.