Põllumeeste esindusorganisatsioonid on viimasel ajal käinud järjepanu nende jutul, kelle käes on otsustamisohjad võimukabinettides. Mingeid selgeid vastuseid tekkinud probleemidele pole sealt kahjuks tulnud.
Põllumees ootab selgeid vastuseid
24. aprill 2016, 21:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt pole meie võimukandjad suutnud endale veel teadvustada, et hetkel käib jutt Eesti põllumajanduse tulevikust ja koguni ellujäämisest. „Kriis ei ole olnud kunagi nii laialdane, ta ei jäta puudutamata ei suuremaid ega väiksemaid piimatootjaid,“ on tõdenud talupidajate keskliidu juhatuse liige Leho Verk.
Sama murelikud on seakasvatajad, kes äsja oma liidu moodustasid. „Meil oli põhikarja emiseid natuke üle 12 000, tänaseks on neid järele jäänud 6300. Oleme sisuliselt poole oma karjast ära andnud,“ kirjeldab olukorda värske liidu esimees Urmas Laht.
Venemaa turu äralangemine, piima kokkuostuhinna madalseis, sigade Aafrika katk, Tere saneerimine ning neist põhjustest tulenev põllumajandusettevõtete majanduslik ebaedu, halvemal juhul pankrot... Just selline on praegune seis põllumajanduses.
Maaeluminister Urmas Kruuse näeb kriisist väljumise imerohuna põllumeeste suuremat ühistegevust ja uute turgude leidmist. Ühistulise moodsa piimatööstuse rajamine on küll kena ja üllas üritus, kuid tulemusi hakkab see plaanide elluviimise korral andma alles 2023. aastal. Sinnani on pea seitse aastat ja küsimus on selles, kuidas neil vahepealsetel aastatel ellu jääda.
Loomakasvatajad, nii piima- kui lihatootjad vajad riigi abi ja tuge praegu. Lootused helgele tulevikule ei paranda kuidagi põllumajandusettevõtete praegust kehva majandusseisu. Sellest sõltub aga meie kõigi toidulaud.