Aprillis löövad põllud ja aasad ning teisedki laiemad lagendikud, nagu lagerabad, kõlama meie tunnustatuma kevadekuulutaja – põldlõokese lõõritamisest. Vahel pole lindu ennast nähagi, sest ta kerkib oma väreleval laululennul isegi üle saja meetri kõrgusele, kust paistab silma vaid täpikesena. Kui kuldnokad kuulutavad kevadet, siis lõokesed toovad selle kohale.
Kui lõokesi on tihedalt – neid võib pesitseda isegi 30 kuni 40 paari ruutkilomeetril, tundub, et isalõod lõõritavad vahetpidamata. Tegelikult on see mulje petlik, sest üks lind viibib õhus mitte üle kolme minuti, laskudes siis jälle maapinnale hinge tõmbama. Ümberkaudu aga jätkavad naabrid vaheldumisi oma lauluesitust. Söakamaid lauljaid ei heiduta röövlinnudki – ei ründa ei raudkull ega pistrik sellist macho-esinejat, vaid valib kõhutäiteks mõne tagasihoidlikuma käitumisega linnu.
Talve veetsid lõokesed Lõuna- ja Edela-Euroopas, vähemal hulgal talvitasid ka Põhja-Aafrikas ja Ees-Aasias. Eelkevadel asutakse rändele vastavalt ööpäevase keskmise null-isotermi nihkumisele ja lumikatte laiguliseks sulamisele. Tihtipeale sunnib pakase ajutine taastumine lõokesi tagasi rändama – seda võis tänavugi Lääne-Eestis täheldada.
Põldlõokeste suvist arvukust hinnatakse Eestis 500 000 – 700 000 haudepaarile. Näib, et nüüdisaegne põllumajandus oma suurte ja keemilise tõrje vahenditest küllastatud väljadega lõokesi ei soosi, eeskätt putukate madalseisu langemise tõttu – ilmne toidunappus! Liik on segatoiduline, eelistab aga rohurindes leiduvaid selgrootuid ja toidab oma poegi just nendega. Kevadel ja sügisel saavad vanalinnud söönuks ka seemnetest ja pehmematest viljateradest.
Pesa rajab põldlõoke mõnda üsna tihedast taimestikust varjatud maapinnalohukesse, vooderdades selle kuivade kõrtega. Ilma erilise viimistluseta pesas leidub aprilli lõpul ja mai esimesel poolel neli kuni kuus täpilist muna, millest vaid üheteistpäevase haudumise järel kooruvad esialgu pimedad, hõredate udemetega kaetud pojad. Nad arenevad kiiresti, ei vaja juba kuuendal elupäeval enam soojendamist ja võivad pesast lahkuda kaheksapäevastena, aga lendama hakkavad alles peagu nädala võrra hiljem. Vanad toidavad neid veel kuni kümme päeva, ent asuvad siis teise pesakonna soetamise juurde, nii et juuli algupoolel on teisedki pojad üles kasvatatud.
Pehmematel talvedel kohtab meil põldlõokest haruharva, kokku ainult kuni kümmekonda isendit, eelkõige läänepoolsetes maakondades. Põldlõokese on oma rahvuslinnuks valinud taanlased, kes seda lindu võivad sealsetel põldudel hulgaliselt näha talvelgi.
Kuivematel metsalagendikel ja nõmmemetsades võib märtsi lõpust alates kuulda nõmmelõokese lullutavat laulu. Seda esitab ta enamasti puuoksal istudes, harva lennul. Pesa on temalgi maapinnal nagu meist lõuna pool elutseval tuttlõokesel ja Norras Põhjamere rannikuid asustaval sarviklõokesel, kes mõlemad on siinmail harvad külalised.