Kuldnokki loetakse meil põhilisteks kevadekuulutajateks. Nende saabumine oleneb ilmast ja lume kadumisest. Päevatemperatuur peab kerkima viie kraadini ja paksem lumevaip andma maad suurematele mustadele laikudele.
Kuldnokki peab veel ootama (2)
25. märts 2016, 11:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kevadel ilmuvad esimesed kuldnokad meie läänesaartele ja Lääne-Eestisse isegi paar nädalat varem kui Kesk- ja Ida-Eestisse. Tänavune järeltalv pani nende tulekule tõsise tõkke – Sõrves nähti esimesi kuldnokki küll juba jaanuari keskel, aga edasirühkijaid oli vähe. Eelmisel nädalal olid nad vähesel arvul kohal Saaremaal, Pärnu ja Haapsalu kandis. Aga keskmiseks Eestisse saabumise ajaks oligi eelmise sajandi linnuvaatlejate andmete põhjal rehkendatud 22. märts, viimasel paarikümnel aastal on see pisut varasemaks nihkunud.
Esimestena jõuavad salkadena kohale isaslinnud ja hõivavad aprilli alul pesakastid või sobivad puuõõnsused. Konkurentide eemalhoidmiseks lauldakse peaaegu kogu päev, aga leitakse aega ka vana pesaainese väljapildumiseks. Kuna kuldnokad hangivad oma toidu pesast kaugemalt, siis mingit territooriumikaitset nad ei harrasta, aga mõnikord tuleb endale valitud pesakasti pärast hiljem saabunutega kakelda. Emased saabuvad hiljem ja valivad endale kaasa – pole kindel, kas just mulluse.
Eesti ornitoloogiaühingu hinnangul pesitseb Eestis 150 000 – 250 000 kuldnokapaari. 70 aasta eest oli see arv suuremgi, kuid siis leidis siiani päriselt selgitamata põhjustel aset asurkonna drastiline allakäik, nii et haudepaaride hulk kahanes isegi alla poolesaja tuhande. Kindlasti oli selles oma osa tol ajal alanud põllumajanduse kemiseerimisel: leiti massiliselt pesi, kus pojad olid surnud, ilmselt DDTga mürgistunud toidu söömisest. Aiapidajad-marjakasvatajad võisid isegi rõõmustuda, sest sõstrapõõsaid rüüstati silmanähtavalt vähem ... Tõele au andes on meil enamik kuldnokki juulis-augustis pärit põhja ja kirde poolt, meie omad aga on jõudnud Poolasse.
Viimastel aastakümnetel on pesitsevate kuldnokkade arv jälle kosunud ja hoolimata pesakastide tagasihoidlikumast ülesseadmisest pole – tänu rohketele eterniitkatustele – pesakohtade nappust. Mõnikord sokutab võõras emaslind käo kombel oma muna või paargi võõrasse pessa. Tavaliselt 4–6munalist kurna haub emalind ja kahe nädala pärast tunnistavad pesast välja kantud helesinised munakoored, et pesas on pojad. Nad saavad lennuvõimelisteks paarikümne päevaga ja juunis õpetatakse nad iseseisvaiks, kuid jäävad parvedesse. Ööbitakse tihedates põõsastikes või roostikes, tuhandeid linde üheskoos. Kunagi loendasin Matsalu roostikku igal augustiõhtul öömajale lendavaid kuldnokki vähemalt 180 000, aga Põhja-Saksamaal on ühisööbijaid nähtud korraga üle poole miljoni.
Mõnel kevadel on kuldnokkade saabumist mitu nädalat riivistanud Skandinaaviast Slovakkiani küündiv külm kõrgrõhkkond ja nii jõudsid nad 1954. aastal meile alles aprilli lõpupoole. Loodetavasti kulgeb tänavune kevad neile soodsamalt.