Ronk - suurim värblind

Olav Renno
Olav Renno, linnutundja
:

Süsimusta, pisut helkleva sulestikuga ronk kuulub värvuliste seltsi ja koguni laululiste alamseltsi. Loodusega vähe kursis olevad inimesed kasutavad sõna „rongaisa” küll päris valesti ja lausa ülekohtuselt selle tegelikult väga peretruu linnu kohta

Enamasti on rongapaarid elukestvad ja oma poegi kaitsevad nad üsna südilt. Oma häälitsuste ja kogukuse tõttu teatakse-tuntakse ronka hästi. Liigi levila on rongal palju laiem kui teistel vareslastel – tundrast poolkõrbeni ning Gröönimaast Kamtšatkani, samuti Põhja-Ameerikas.

 Mõne prügila või suure loomakorjuse lähedal vaiksevõitu, tavaliselt salgana talve üle elanud rongad lahknevad veebruaris ja paarid siirduvad pesapaikadele. Osa Eestis talvitavast veerandsajast tuhandest rongast on pärit Soomest või Loode-Venemaalt, meil pesitseb neid 3000–4000 paari.

 Ronga pesa on ehitatud kõrgele, tavaliselt mõne suure männi latva või külgoksale, kuid seda võib leida ka elektrimastidel ja meremärkide otsas, haruharva paekalda eendil. Viljandis leidis üks paar turvalise pesakoha hüljatud tööstushalli katusealusel sõrestikul. Pesa on mitmekihilise paksu seina ja põhjaga kauss, väliskiht jämedatest okstest, seesmine pehmest kohevast materjalist, mis hoiab mune krõbedamagi külma eest. Mune on 4–6, need on suhteliselt väikesed, ainult veerandi võrra raskemad kui varesel, kes aga kaalub kaks ja pool korda vähem kui keskmiselt 1,25kilone ronk.

 Pojad kooruvad kuni kolmenädalase haudumise järel ja on osalt eri suurust, sest emalind jääb pesale pärast teise või kolmanda muna munemist. Pojad on alul paljad ja pimedad, nii et ema peab neid pidevalt soojendama ja isalind üksi toitu hankima. Seitsme nädalaga, mai keskel saavad pojad küll lennuvõimeliseks, aga jäävad vanade toita jaanipäevani, isegi kauemaks. Noored asuvad pesitsema kaheaastastena.

 Ronk elik kaaren pole Eestis olnud eales nii arvukas ja tavaline kui praegu. Enne sõda arvati neid olevat kõigest sadakond haudepaari, nii et nad võeti kaitse alla. Siis aga algas selle liigi „demograafiline buum” ja sajandivahetusel pesitses neid rohkemgi kui praegu – isegi kuni 6000 paari. Aegadel, mil ronki oli vähe, arvati neid salapärasteks lindudeks, musta sulestiku tõttu isegi õnnetusekuulutajaiks.

 Praegu võib loodusmaastiku kohal näha ronkade pulmalende, mil nad kõlavate hüüete saatel põnevat õhuakrobaatikat esitavad. Rongapaarid suhtlevad omavahel ja ka liigikaaslastega hoopis keerukama artikulatsiooni ja mitmekesisemate poosidega kui enamik teisi linde. Ka näib nende mälu, õppimisvõime ja IQ olevat suhteliselt kõrge.

 Toidusedel on ronkadel lai: alates raibetest ja endapüütud väikeloomadest, linnumunadest ja -poegadest kuni suurte putukate ja vihmaussideni. Hundirikastes piirkondades on täheldatud, et rongad jälgivad kiskjate liikumist ja püüavad osa saada nonde murtud saagist – ka see näitab nende lindude head kohastumisvõimet.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadkaarenmunepaaridpesaronkõppimisvõime
Viimased uudised
POSTIMEHE JUHTKIRI
RatsutamineKõik
Top lood
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Tartu PostimeesKõik
Pärnu PostimeesKõik
SakalaKõik
Virumaa TeatajaKõik
Järva TeatajaKõik
ValgamaalaneKõik
MajandusKõik
TarbijaKõik
60 PLUSSKõik
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE