Viimasel poolsajandil järjest soojemaks muutuv kliima on meie kevadeilmingud, ka rändlindude saabumise nihutanud järjest varasemaks. Näiteks üks esimesi kevadekuulutajaid, künnivares, on viimasel kümnendil pärale jõudnud kaks-kolm nädalat varem kui läinud sajandi keskpaiku – nüüd juba veebruari lõpuks.
Üleni musta, pisut violetselt helkivat sulgrüüd kandvad künnivaresed on peaaegu hallvarese suurused, ent sihvakamad ja koguni veerandi võrra kergemad. Nende lendki on silmnähtavalt „heljuvam”. Vanalindude nokatüvik on sulgedeta, valge. Häälitsused on kähedamad kui hallvaresel, lausa kärisevad. Enamasti tegutsetakse salkadena ja pesitseminegi on seltsinguline.
Varemalt inimeste tegupaikadest reeglina kaugemale hoidunud künnivaresed on muutunud järjest rohkem linnaparkide haudelindudeks. Pesad rajatakse kõrgele puulatva, peentele okstele ja mitmekaupa ühe puu otsa. Pesaehitamise ajal on varesekoloonia väga kärarikas: käib pidev „maade ja puude jagamine”, see tähendab kraaklemine kesksemate pesapaikade ja sobiva pesamaterjali pärast. Pesa tarbeks murtakse kasvavaid oksaraage ja juhust olles näpatakse neid naaberpesadest, mistõttu üks paariline peab pesa valvama, kui teine hankeretkel on. Huvitav, et mahapudenenud oksi ei vaevuta üles korjama, vaid murtakse üha uusi.
Lõpuks on suure käratsemise saatel ehitatud pesad valmis (kasinamalt vooderdatud kui hallvarestel) ja emavares jääb oma kuni kuut muna hauduma. Paar nädalat, kuni poegade koorumiseni, on koloonias suhteliselt vaikne ja emalindudele toitu toovad isased pole sellal kuigi häälekad. Poegade ajal läheb lärm aga järjest suuremaks, sest toitu nõudvad noored karjuvad oma kitsast „territooriumi” hoidvatest vanalindudest ülegi. Hullem kui kraaksumine on künnivareste tekitatud otsene reostus, eriti parkides ja kalmistutel. Ka pesadest alla pudenenud või nügitud poegade korjused pole meeldiv nähe.
Ümberkaudu elavad inimesed on vareste tekitatud „helilisest reostusest“ vägagi häiritud ja nende nõudel on mitmes linnas künnivareste vastu rakendatud mitmesuguseid meetmeid. Kui aga nendega alustamine hilineb, ei aita enam ussi- ega püssirohi, sest haudeaja algusest peale on linnud lausa eluohverdavalt oma pesasse kiindunud. Kui elanikud ei lepi kuni jaanipäevani kestvate ebameeldivustega (juulis-augustis jääb koloonia üha vaiksemaks ja linde vähemaks), tuleks künnivareseid regulaarselt häirida juba pesade ehitamise ajal, et sundida neid mujale asuma.
Toitumise poolest häirib künnivares inimesi vähem kui hallvares, aga temagi revideerib jäätmepanilaid ja aeg-ajalt kuuleb aiapidajate kaebusi, et varesed on peenraid segi pööranud. Kuid kõigele häirivale vaatamata on loodust mõistvatele inimestele künnivaresedki üsna huvipakkuvad olendid.