Veebruari lõpupoole ja märtsis kostub õhtuti, juba tund pärast päikeseloojangut lehtpuistutest ning vanade puudega linnaparkidest ja kalmistutelt õõnsakõlalisi huikeid, ikka huu-o hu-huhu huuh. Aeg-ajalt kuuldub ka flöötjat kju-itt.
Salapärased huiklejad
18. veebruar 2016, 06:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niiviisi „vestlevad” kodukaku isa- ja emalind, kes on päeva veetnud mõnes puuõõnes või tihedas puuvõras. Kodukakk on üks meie tavalisemaid öökulle, kes on üsna paigatruu ega rända talveks lõuna poole. Kodukakupaare pesitseb Eestis tuhat kuni poolteist, eelmisel sajandil märksa rohkem.
Umbes varesesuuruse kodukaku konkurent ja koguni vaenlane on ta sugulane händkakk, kes on kogukam – peaaegu ronga suurune – ja hoopis ägedama loomuga. Tema pesa lähedusse juhtunud inimene võib sattuda otsese ründe alla, aga pesapuu otsa ronida üritanule jäävad mälestuseks nõelteravate küünistega kistud haavaarmid. Viimase 75 aasta kestel on händkaku arvukus meil tublisti kasvanud, tänaseks jõudnud kuni 1500 paarini. Elupaiga valiku poolest sarnasele kodukakule on händkaku naabriks sattumine hukatuslik – varem või hiljem langeb ta händkaku ohvriks. Õnneks eelistab händkakk mõneti „metsikumaid” paikkondi kui kodukakk.
Mõlemal kakul on põhiliselt hall sulestik, händkakul õige pisut heledam. Peale suuruse eristuvad nad saba pikkuse (kodukaku saba on üsna tönts) ja näojoonise poolest (händkakul on näoketas ühtlaselt helehall). Emaslinnud on kõigil kakkudel suuremad kui isaslinnud. Isase händkaku kevadhäälitsus on seitsmesilbiline nagu kodukakulgi, ent tumedam vuhuu vuhuh u-vuhu, millele emane vastab lühidalt: kruäv. Ka händkakk on suluspesitseja, kasutades kord valitud puuõõnsust või pesakasti kuni selle „amortiseerumiseni”. Mõni händkakupaar pesitseb ka murdunud puu tüükal.
Märtsi lõpul või aprilli alul muneb emalind vooderduseta pesapõhjale kolm kuni neli muna, mida ta kohe esimesest alates hauduma jääb. Seetõttu on nelja nädala pärast koorunud pojad erineva suurusega. Toidu eest hoolitseb isakakk, emane toidab poegi pessa poetatud saagi küljest rebitud lihatükikestega, ise aga hakkab jahil käima umbes kolmenädalaste poegade juurest. Kui on hiirevaene aasta, võivad suuremad pojad pista nahka oma kõige pisema õe või venna.
Pesast lahkutakse viie nädala vanusena ja esialgu ukerdatakse pesa lähedal mööda oksi, oodates järjekordset toidunoosi. Päeval jäädakse küll oksale külg külje kõrval paika, vanalinnud pisut eemal valvamas.
Kui kodukakkude saagiks on hiired, rotid, kuni varblasesuurused linnud ja maapinnalt nopitud vihmaussid, siis händkakud saavad jagu ka jänestest ning varestest ja metsakanalistest, hädakorral toituvad raipestki. Oma saaki seiravad nad puuoksalt ja tabavad selle hämmastava täpsusega, orienteerudes ka kuulmise abil.