Kord astunud Karksi-Nuias söögikohta Pop Cafes sisse sakslane. Tulnud teine Läti poolt ja rääkinud, et tema soov on rahata teha maailmale ring peale ja sellega siis tõestada terves ilmas, et heade inimeste abil on võimalik ka sentigi kulutamata hakkama saada.
Tol suvepäeval pakkus ka Pop Cafe omanik Marnek Tugevus teekäiale hambaalust. „Võttis ta supi ja prae. Kohvi vist ka, enne kui edasi läks,” meenutab kohvikupidaja tookordset seika.
Sagedased pikad lauad
Talvisel ajal astub kohviku uksest sisse üks klient, vaatab menüüd ja küsib päevapakkumist. Tulevad kaks järgmist ja soovivad sama. „Väikelinnas on toidukoha pidamine risk, aga me oleme inimestele ikkagi vajalikud,” tähendab ta. „Lõunapakkumised juba. Inimesed, kes tööl käivad, kasutavad seda.”
Karksi-Nuia keskväljaku ääres tegutseb Pop Cafe kortermaja nullkorrusel neljandat aastat ja seal läheb tegusalt – või siis pigem nii tegusalt, kui ühes veidi üle kolme tuhande inimesega vallas minna saab. „Meid külastab aastas hinnanguliselt üle 30 000 inimese, mis on kümme korda rohkem kui vallas inimesi, aga see ei tähenda veel, et meil kerge oleks,” märgib Marnek Tugevus, lisades, et kulusid tuleb kõvasti kontrolli all hoida.
Lisaks päevasel ajal toidupakkumistele on alevikes sagedased ka tellitud lauad. See just ongi paljudele pisikeste paikade toidukohtadele asi, mis leiva leiva lauale toob.
„Siin on ka selliseid, kes peres juba kolmandat juubelit meie juures peavad,” lausub 2013. aastal Mustla alevikus kohviku avanud Kadri Õmblus. Kohviku asukoht on muidugi kõnekas. Eesti vabariigi algusaegadel tegutses majas lihakarn ning ülakorrusel oli linnapea kabinet. Sõja järel võttis sealsamas koha sisse tisler. Hiljem on maja kasutanud arst ning seal on tehtud metallitooteid ja mööblit. Samuti on majas tegutsenud limonaaditööstus ja aastakümneid pesulõksuvabrik. Pärast taasiseseisvumist küpsetas maja omanik Paul Grigagin seal leiba ja andis maja kasutada ka Hansapangale. Enne kohvikut tegutses hoones toidupood.
Osa neist asutustest võis oma kõrval teisel pool turuplatsi näha torniga majas aastaid tegutsemas Tünni kõrtsi. Kuni omanik otsustas selle uksed sulgeda 2012. aastal.
Õmblus võrdleb, et Tünni kõrts olnud rohkem selline pidutsemise koht. Praegune kohvik pakub aga juba hommikul vara värskeid saiakesi ja lõunaajal süüa ning toimib nende ning lisaks peo- ja peielaudade kõrvalt kenasti.
Mõned hääbusid
Tünni kõrtsi viimane pidaja Tiia Ilusk meenutab, et kõrtsiga hakkas allamänge minema siis, kui euro tuli. „Enne rahavahetust peeti seal rahvarohkeid pidusid ja oli sööjaidki,” sõnab ta, aga siis kadusid suuremad peod ja sadakond inimest mahutavas kõrtsimajas käis päeva jooksul kuni paarkümmend klienti. Seda oli aga toidukohale äraelamiseks liiga vähe.
„Kerge see polnud,” nendib Ilusk ja lisab, et lihtsalt inimesi ei olnud, kes sööksid ja neil vähestelgi sõltus asi suuresti palgapäevast. „Kuu alguses oli rohkem, aga kuu lõpp oli väga nutune. Talvel veel eriti, sest siis polnud ka läbisõitjaid ja meil ju Mustlas mingit suuremat tööstust ei ole, kust inimesed lõunal oleksid käinud. „Vallamaja oli ainuke, kust rahvas tuli ja siis, kui tehti kusagil lähedal teehooldustöid, siis sealt ka inimesed.”
Tundub aga, et pisemal – Mustla kohvikul läheb paremini, sest maja teisel korrusel avati hiljuti väike lisasaal. „Vahel asjad lihtsalt kattusid: tuli mõni peielaud ja tuli juubelilaud ka,” räägib Kadri Õmblus ja tõdeb, et võrreldes linnakohvikutega ongi maakohas rohkem selliseid pikki laudu. „Linnas on neid muidugi ka, aga mitte nii palju. Mustlas jätkub selliseid pea igale nädalavahetusele,” nimetab kohvikupidaja, kes on ka aastaid Viljandi kohvikut juhatanud.
Aga jälle sellist rahvast tema sõnul alevis pole, kes nagu linnas tulevad, istuvad ning ajaviiteks kohvi ja koogi kõrvale veidike vestlevad. „Niisama kohvitajaid on tõesti vähe. Klientuur on teine. Nad käivadki siin hommikul vara värskete saiakeste järel või tulevad siis, kui on asja.”
Lihtsad nipid ja järjepidevus
Et üks söögikoht maapiirkonnas ära elaks, ei tohi ühegi kohvikupidaja sõnul teha järeleandmisi ruumide välimuses ega toidus. „Kuid hinnad on olulised,” rõhutab Marnek Tugevus ja selgitab, et kui linnas on võimalik küsida 25 protsenti rohkem, siis see võib-olla ongi see raha, mis linnas omanikule endale jääb, sest tooraine on ju üldiselt sama hinnaga. „See on see 25 protsenti, mida meie oma kliendilt küsida ei saa. Nii tulemegi aasta lõpus ots otsaga kokku ja suurt kasumit ei teeni,” räägib kohvikupidaja ja lisab, et selles mõttes ta oma algse investeeringuga ei jõua plussi kunagi. „Näiteks mööbel on ju lastud kõik eritellimusel teha.”
Just sellist kena keskkonna loomist ka aleviku toidukohas, kus käib enamasti kohalik rahvas, nõudis endalt ka Mustla kohviku perenaine. „Ei saa mõelda nii, et maarahvas ja ükspuha, kuidas teed,” toonitab Kadri Õmblus. Tema ende kohviku püsimajäämise nipid ongi sellised, et hinnad tuleb hoida madalad ning ruumid ilusad ja puhtad. „On ette tulnud, et helistab inimene kaugemalt ja tahab meie juurest oma vanemate pidu tellida ja küsib, kas on ikka ilus koht. Ükskord keegi helistas Helmest ja päris isegi, kas on tsiviliseeritud koht,” muigab kohvikupidajanna ja tähendab, et selle peale ta ei osanudki midagi vastata. „Aga praegu, kes on käinud, on küll rahule jäänud.“
Just kena kohta väärtustab ka Abja-Paluojal tegutseva Mulgi Kõrtsi juhataja Külli Sink. Kõrts on tegutsenud juba 2007. aasta suvest ja on nii ümbruskonnas kui ka kaugemal külastajaid köitnud paik. „Järjekindel tuleb olla ja toidu kvaliteeti jälgida,” annab juhataja pikaajalise edu nippe, kuid nendib, et hinnad ei saa ka väga odavad olla, sest siis kannataks toidu kvaliteet. Veel mängib rolli asukoht. Nii on kõrts keset Abja-Paluojat hõlbus kohalejõudmiseks jalakäijale, aga ka maantee kulgeb selle akna alt läbi. „Kui kõike hoida järjekindlalt, siis kliente tuleb ka, ma arvan. Stabiilsust on vaja,” usub ta ja lisab, et neil oli küll veidike raskem 2008. ja 2009. aastal majanduskriisi ajal, kuid saadi siiski ilusti hakkama.