Linnutundja: Kaks pisikest urvarevideerijat
11. veebruar 2016, 03:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kraavipervedel ja metsaservadel olevate leppade ja kaskede otsas, sageli ka lagedal kasvavatel kaskedel võime näha salgana askeldavaid pisikesi linde. Lähemalt uurides – enamasti pole nad kuigi arad – näeme kas hallikaid või rohekaid, varblasest tillemaid linnukesi, tihtipeale mõlemaid koos lepakäbikeste või kaseurbade kallal nokitsemas.
Pruunikashalli üldtooniga linde binokli abil silmitsedes hakkab silma vaarikpunane lagipea, väike kollane nokk ja must kurgualune, roosakas rind ja kaks kitsast tiivavööti. Need on urvalinnud. Teiste välimus meenutab mõneti rohevinte, ent kollane tiivavööt on laiem ja peaküljedki kollased, isastel on must lagipea ja kurgualune – nemad on siisikesed.
Meil talvitavad urvalinnud pesitsevad põhjalas, kuni Lõuna-Soomeni. Sügisrändel jõuavad nad Eestisse varasügisel, enamjaolt rändavad edasi lõuna poole, osa aga jääb meile kogu talveks. Märtsis ja aprilli alul näeb urvalinde jälle hulgalisemalt, viimased lahkuvad meilt isegi maikuul, nii et kiputakse oletama pesitsemistki; kummatigi leiti 2008. aastal poegadega paar ühes Saaremaa kadastikus. Eestis talvitab neid hinnanguliselt paarsada tuhat, koos läbirändajatega võib see arv küündida poole miljonini. Mõnel talvel on neid õige vähe – pisut üle 10 000.
Urvalinnud söövad kase- ja lepaseemneid, nende nappusel kevade poole ka kuuseseemneid. Põhilise kõhutäite hangivad nad urbadest või poolavanenud käbisoomuste vahelt, lausa akrobaatidena nende küljes rippudes, kuid võivad pudenenud seemneid noppima tulla maapinnalegi. Siisikesed toituvad samamoodi, kuid nende pisut tugevam nokk lubab kuuse- ja männiseemneid koukida ka avanemata käbidest.
Siisikese haudelevila on pisut lõunapoolsem kui urvalinnul. Eestis pesitseb neid 100 000 – 150 000 paari. Talvitajate arv kõigub aastati samamoodi kui urvalinnul, 10 000 ja 300 000 vahel. Selget läbirännet võib täheldada oktoobris ja märtsis. Pesapaigad – eeskätt kuusikutes – hõivatakse aprillis. Siisikese pesa on väga raske leida, sest see rajatakse kõrgele tiheda kuuseoksa tipuossa, kus on turvaline kasvõi oravate suhtes. Oksaraokestest, kuivadest kõrtest, samblast ja samblikust pesal on sulevooder, mille lohus on juba aprilli lõpul kuni kuus muna ja paar nädalat hiljem pojad, keda toidetakse alul putukate, hiljem ka kuuseseemnetega.
Isas-siisikese laul on siristavate ja trillerdavate helide meeldivalt voogav jada, mille tõttu siisikesi on peetud meelispuurilindudena.