Kui ühel reedesel keskpäeval Tarvastu valda Mustla juuksurile Reelika Pihlile helistan, siis sirvib ta kiiresti oma märkmikku, et leida aega mõni minut vestelda.
Ilu on väikelinnades hinnas ja eriti kuu alguses
28. jaanuar 2016, 08:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Tänane päev on nii tihe ka, et ei teagi, mis aeg teile öelda, ehk proovite veidi enne kella ühte,” on ta pisut kõhklev.
Paar minutit enne tunni täistiksumist saan aga juuksuri kenasti telefonitoru otsa. „Lihtsalt kliente on täna väga palju, muidu on vaikus,” tõdeb ta ja räägib, et praegu on selline jupiti töölkäimine. „On aasta algus ja külm aeg. Kuu alguses teeme rohkem, näiteks praegu ja nii hakkavadki kliendid alates lõunast tulema, kui kool ja töö on läbi,” sõnab Pihl ja täpsustab, et oleneb muidugi päevast, aga hommikust õhtuni ajad tal Mustlas täis ei saa. Kuu alguses on aga palgapäevad need, mis rahva juuksurisse toovad. „Kuu lõpus on lihtsalt raha juba otsas ja siis ei käida,” selgitab juuksur ja lisab, et välja on koorunud huvitav muster: just noored käivad kuu algul, kui palk on kätte saadud, eakamad aga vaatavad, millal hakkab uus pensionipäev kätte jõudma ja kui siis on piisavalt raha järel, külastatakse ka salongi.
Meessugu on julgeks läinud
Põnevaid töid tuleb maakohas Pihli sõnul küll vähem teha kui suurtes linnades, kuid noortele on neidki töid veidi jagunud. „Noor inimene käiks ja teeks küll, aga temal endal pole alati raha,” nimetab Pihl, kes on Mustlas frisööriks olnud juba 13 aastat. Selle ajaga on ta märganud, et värvimisi on aasta-aastalt üha vähemaks jäänud. „Eks inimestel läheb elu maal vist raskemaks ja värvitakse rohkem kodus.”
Seevastu Abja-Paluojal oma kolmandat juuksuriaastat käiv Kerli Voodla kinnitab, et ilutoas tööd jätkub ja tõeks ei osutunud ka esialgne kartus, et inimesed tahavad lihtsaid ja ühesuguseid päid. „Päris palju saab ikka katsetada ja ka meessugu on julgeks läinud. Mehedki värvivad juukseid ja ostavad salongitooteid, kuigi naistest vähem.”
Voodla õppiski juuksuriks eesmärgiga hakata seda tööd tegema väikelinnas Abja-Paluojal. „Algul proovisin töötukassa kaudu, aga seal nad ei pakkunud mulle koolitust ja siis läksingi Pärnu kutsekooli päevaõppesse,” meenutab ta ja on rahul, et nüüd tööd igatahes jagub. „Meil on Abjas kaks juuksurit ja tundub, et mõlemal on käed-jalad tegemist täis, nii et tühje päevi ei ole. Pigem on rohkem tööd.”
Kliente jagub väikelinna juuksurisse kaugemaltki kui oma vallast. Seda, et hinnad on odavamad kui linnas, kinnitavad nii Voodla kui ka Reelika Pihl. Näiteks saab Mustlas naistelõikuse tehtud seitsme euroga. „Poisipea värvimine on kokku 20 eurot ja pikemate juuste korral rohkem,” sõnab Pihl. Abja-Paluojal on naiselõikuse alghind euro võrra kallim kui Mustlas ning juuste värvimine algab 16 eurost. Viljandi linnas on need teenused 4–5 eurot kallimad.
Soomest maale juuksurisse
Mõlema väikelinna juuksurid jutustavad, et peale kohaliku rahva on neil päris palju kliente ka mujalt. Peaasjalikult need, kes nädalavahetusel perele või sõpradele väikelinna külla sõidavad. „Siis nad panevad ka juuksuri juurde aja,” ütleb Reelika Pihl.
Kerli Voodla lisab, et palju tuleb inimesi Tallinnast, Tartust ja Pärnust. „Kõige kaugemalt käijad on Hiiumaalt ja Narvast ning muidugi Soomest. Kes seal töötavad, tulevad Eestisse juuksurisse,” teab ta. Samuti käib ümberkaudset rahvast Karksi vallast, kus juuksuritel samuti käed tööd täis, Mõisakülast, Hallistest ja Kilingi-Nõmmest. „Viljandist tullakse ka ekstra kohale. Nemad leidsid mu üles tänu Abja ujulale. Vaatasid, et siin on juuksur ka, ühe korra käisid ning siis läks jutt edasi,” seletab Voodla.
Kuna veidi üle 2000 elanikuga Abja vallas pole iga iluteenuse jaoks eraldi inimest ega tea, kas see end ka ära tasuks, omandas Kerli Voodla juuksuritööle lisaks hiljuti ka kosmeetikutunnistuse. Samuti teeb ilusalongis nimega Kerli Ilutuba maniküüri ja pediküüri Voodla õde.
Nii läkski Kerli Ilutoaga sedaviisi, et juuksuritööga alustati ja jõuti ilusalongini, sest nõudlust oli. „Järgmine laupäev on ka juba täis ja ajad pannaksegi päris pikalt ette kinni. Eriti igakuised värvijad – nemad panevad ühe või kaks aega ette ära. Värvitööd täituvadki kiiresti ja siis saab lõikuseid igale poole vahele susata,” selgitab ta ja räägib, et kui pidustuste ajal kliendid juuksuris käisid, oli juttu, et võiks juba ka jumestus olla. „Kõik ühest kohast, et poleks vaja käia ühes kohas ja teises kohas seletamas, mis soeng ja mis kleit.” Jumestusega oli ta omal käel juba aastaid tegelenud. „Õppisin ise, aga nüüd tegin paberid ka ära, et saaks meikimisteenust pakkuda,” räägib Voodla.
Kui külas peetakse juubelit
Aastalõpp on juuksuritel ikka kiire tööaeg. „Enne jõule on tööd niipalju, et ei jõua ära teha ja pärast jõule on vaikus. Siis ei ole, kellele teha,” nendib Reelika Pihl. Ikka tulevad kliendid kobaras ning tahavad nüüd ja kohe. „Maakohas on aru saada, kui külas on suurem juubel tulemas. Siis on rohkem tööd ja kohe näha, kes uhkele peole lähevad,” märgib ta.
Kerli Voodla jutu järgi on peale koolilõpu ja aastalõpu kolmas tihe tööperiood augustikuu. „Siis tulevad kooliminejad, õpetajad ja lapsevanemad salongi.” Voodla sõnul jätkub Abja-Paluojal tööd aasta ringi. „Ei ole vahet, kas on suvi või talv. Ühtlase jutina läheb ning talvelgi pole tarvis käed rüpes istuda. Olin isegi üllatunud, sest esimesel talvel kartsin, et järgmisel aastal on vähe kliente. Aga praegu küll pole märgata, et inimestel on müts on peas ja tööd seetõttu vähem.”