Pärnus Raekülas Kalevi puiesteel võrgupoodi pidav Urmas Margus on tegus mees: tänaseks pool sajandit on ta olnud professionaalne kalur, tema tehtud mõrrad ja võrgud on hinnas nii Eestis kui kaugemalgi, tema eestvõttel on valminud mitu ausammast, neist tuntuim Vallikääru viidikate massilise suremisega seoses püstitatu.
Kalapüügipisik nakatas väikese Urmase poisikesepõlves, mil onu ta merele kaasa võttis. „Aerud olid mitu korda pikemad kui mina ja hirmrasked, peopesad olid peagi villis,” meenutab ta. Aga mõningatest ebameeldivustest hoolimata kasvas temast mees, kelle kogu elu on olnud nii või teisiti seotud kalapüügiga. 1966. aastal läks Margus kalamajandisse kaluriks, vahele tuli Nõukogude armee, mis viis meie loo peategelase Egiptusesse, aga eluga ja tervelt koju naastes jätkas ta rahumeelset kaluritööd.
„Palka maksti ikka püütud koguse pealt. Nõukogude võimu ajal küll aeti tööle, aga muret oli vähem – said kala, said raha. Praegu on kutseline kalur iseenda peremees, aga töö ei piirdu vaid püügiga: lisanduvad realiseerimine, materjalide hankimine, sajale ametkonnale aruandmine. Hind oli kindel – püüad palju püüad, saad kilost ikka sama hinna. Praegu on merele minnes üks hind, tuled tagasi, hoopis teine ja reeglina väiksem. Kui kala on vähe, on hind normaalne, kui tuleb rohkem, ütleb kokkuostja, et hind on selline, müü või jäta omale. Ja kokkuostjad pakuvad millegipärast kõik ühte ja sama hinda … Möödunud kevadel oli korralik ahvenasaak, püüdsin koos paarimeestega 30 tonni, aga arvestatavat tasu ei saanud, sest mida rohkem kaupa, seda odavam hind, tekkis ülepakkumine. Tavaline oli 1,50 kuni kolm eurot, siis langetati kokkuostuhind 30 sendile. Mina teen tööd, kannan kulusid, kalavaru kahaneb ja siis saan 30 senti kilost. Sügisel oli vimmaga sama lugu. Pean sama summa eest mitu korda rohkem rügama,” kirjeldab Urmas Margus kutselise kaluri argipäeva.
Seda varianti, et kala püüdjalt otse tarbijale müüa, enam sisuliselt ei eksisteeri. „Otsemüüki jääb järjest vähemaks. Kai ääres käivad ainult vanakesed. Tuleb, ühes käes kepp, teises sendid, ja ütleb mulle, eakale mehele, et kuule poja, anna mulle paar särge või nurgu. Panen kalakasti kai peale ja lasen tal tasuta valida nii palju, kui ise soovib. Ostujõulisel rahval on lihtsam tuua marketist forelli- või lõhefileed. See hakkab küll paljusid ära tüütama, aga kai äärde ostma tulla ja pärast ise kala puhastama hakata ei viitsita. Kevadel veel esimest jääräime tahetakse. Seda ei tohi inimese söögikalana müüa, aga loomatoiduna võib,” ütleb Margus, teeb silmad suureks ja vaikib kõnekalt.
Kutselistel kaluritel on palju teemasid, milles neil on ametnike omast teistsugune arusaam. „Kõik ametnikud räägivad, et koha ja ahven on punase laterna tsoonis ehk et varud on viletsas seisus, püüki tuleb piirata. Kehtestati kudemisaegne kohapüügikeeld. Ühelt poolt õige, aga mõrrameestel on see põhiline kohapüügi aeg. Pärast kudemist koha mõrda ei lähe. Korralikku saaki saavad landimehed, mitte kutselised kalurid. Ja kui kohavarud tänu kudemisaegsele püügikeelule kasvavad, läheb hind ka alla, ülepakkumisega pole jälle mõtet püüda. Ise ma seda eriti ei poolda, aga üks variant oleks kohapüüki limiteerida nagu räime puhul. Näiteks pool tonni koha mõrra kohta,” üritab Margus kirikut keset küla nihutada.
Kõik teavad, et kutseliste kalurite ja harrastuspüüdjate huvid on sageli vastandlikud ja Urmas Margus on siinkohal avameelne: „Riik on kuri oma kalavarude peale. Pärnu lahes on kutselistele kaluritele väljastatud 244 püügiluba, harrastuspüüdjaid on kogu Eestis umbes 300 000, kellest enamus käib ka siin püüdmas. Kes nüüd rohkem kahju teeb? Sealjuures harrastajate arv ja surve kalavarudele kasvab. Harrastuspüüdjaid kontrolli alla saada ei suudeta, aga kurjategijad oleme meie, piirangud tehakse meile. Samas on landiga püüdmine kalale palju hullem. Landil on kolm kolmeharulist konksu. Kala läheb lanti ründama ja kui konksud talle ka suhu kinni ei hakka, kahjustavad need teda kõhu alt, küljelt või seljalt. Kui alamõõduline kala visataksegi tagasi, siis ega temast õiget elulooma enam pole. Olen teinud ettepaneku, et võiks lubada kasutada ühe konksuga ilma kidata lanti, nii ei lõhuks kalal vähemalt lõuga ära. Ja ega neid alamõõdulisi kalu tegelikkuses just palju tagasi ei visata. Kalakaitse mehed on ise rääkinud, et kui neid nähakse, on korraga meri hulpivaid alamõõdulisi kalu täis ja keegi ei tea, kelle omad need on. Paraku ei ole meil populaarne püüda nii, nagu välismaal paljud teevad: püüavad ja lasevad lahti. See oleks õige harrastamine.” Ise on Margus viis aastakümmet nii hakkama saanud, et inspektoritega pole tal tõsisemaid probleeme polnud – see on omaette saavutus.
Harrastuspüüdjad kala kokkuostjale müüa ei tohi, aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. „Moodustatakse näiteks kümnemeheline punt, kellest ühe nimel ostetakse kümne võrgu püügiluba ja püütu realiseeritakse selle ühe kaudu. Ma usun, et keskkonnainspektsioon teab väga hästi, kes harrastajate püütud kala realiseerimisega tegelevad, aga käed jäävad lühikeseks. Lõunanaabrid rendivad mingi talu, elavad seal jäätulekust kuni -minekuni, püüavad ahvenat ja kui paras ports käes, sõidab üks mees Lätti realiseerima ja tuleb tagasi uue koorma järgi. See ei lähe kuhugi kirja.”
Urmas Margus ise võõrandas oma võrgupüügiõigused hiljuti, alles on 18 mõrra püügiõigus, mida on tema sõnul rohkem, kui ühele mehele vaja. „Las nooremad mehed tegelevad jääaluse võrgupüügiga, olen ise külmetanud piisavalt,” kostab ta, „mõnel on ainult kümne võrgu luba ja imestan, kuidas nad sellega ära elavad. Kui tahad ära elada, peab olema 20–30 võrku, vähemaga lihtsalt pead seadusi rikkuma.”
Kui kutselisi kalureid on ikkagi suhteliselt palju, siis hoopis haruldasem on Urmas Marguse teine leivateenimise viis: tal on Pärnus Kalevi puiesteel võrgupood ja töökoda.
Poes pakub ta võrgumaterjali ja kutselistele kaluritele mõeldud tarvikuid. Tellimise peale teeb ta ise mõrdasid ja võrke. „Poisikesena tasapisi õppisin vanemate meeste kõrvalt. Nõukogude ajal tegin enda jaoks, aga riigikorra muutudes lisandus hulk uusi kalureid, kes oskasid ainult mõrrast kalu välja võtta. Siis hakkasin müügiks ka tegema, nii mõrdu kui ka võrkusid. Olen teinud Peipsile, Võrtsjärvele, Venemaale, isegi Kasahstani on viis mõrda läinud. Mul on oma nipid, mis jäävad ärisaladuseks. On püütud järele teha, aga ei õnnestu – välja näeb sarnane, aga ei püüa.” Kõik nõuab teadmisi ja kogemusi: mõrra lina, nöörid, tinanöörid, raamid, alla valatud raskused, ankrud – materjalist oleneb väga palju. Käsitsi mõrdade ja võrkude tegemist käib ta Salatsis lõunanaabritelegi õpetamas.
Parimatel aastatel on Margusel kaubaks läinud üle kahekümne mõrra. Üks mõrd maksab umbes 5000 eurot ja selle tegemine võtab hea jupi aega. „Mul on kaluri uni: kolme-nelja paiku ärkan, siis nokitsen vaikselt.” Põhimõtteliselt teeb ta ainult lõpuni valmis mõrdu, sest nii saab ta ka vastutada. „Hakkan tegema siis, kui tellimus tuleb ja ainult lepinguga. Muidu teen valmis ja siis ei tahagi.” Võrke on mees teinud igat sorti ja neidki enamasti tellimuse peale. Lattu varuks teeb ta ainult kindla peale minevat kaupa.
Niinimetatud Hiina võrkude kohta ütleb Margus konkreetselt, et need on salapüüdjate kraam, mille omanikul pole kahju, kui kalakaitse need tihedasilmalised võrgud püügilt eemaldab ja konfiskeerib. „Ise pole nendega püüdnud. Kahjuks kasutavad neid ka mõned kutselised kalurid, kõik ei ole päris ausad mehed. Ühel saarel on näiteks täitsa oma kalapüügiseadused ...”
Võrgupoe ärilise poole kohta ütleb omanik, et nälga ei sure ega rikkaks ei saa, aga vähemalt on tegevust. „Kogu Eestist käiakse – põhjarannikult, Peipsi äärest, Soomest palju, Lätist. Masinaga toodetud võrgud ei ole käsitsi tehtutega kvaliteedilt võrreldavad, kutselised neid eriti ei kasuta.”
Urmas Margus „Kalavaenaja” tiitlist ja skulptuuridest
2011. aastal tegi Urmas Margus algust aasta kalavaenulikema teo väljaselgitamisega, esimese sellekohase tiitli omistas ta Pärnu linnavalitsusele ning Vallikääru ja -kraavi uuendajatele. Tiitliga käib kaasas suureformaadiline raamitud foto puitskulptuurist, mis kujutab ahingu otsa torgatud kalaskeletti. Marguse selgituse järgi annab ta tiitli üksikisikule, isikute grupile, organisatsioonile või institutsioonile, kes kõnealusel aastal paistis silma teoga või tegematajätmisega, mis põhjustas või soodustas kalade, nende elukeskkonna või kalavaru olukorra halvenemist. Linnavalitsus ei pidanud tiitli saamist õigustatuks.
„Kalavaenaja 2015 tiitli saab keskkonnaministeerium Pärnu sadama laevatee süvendamisloa andmise eest, süvenemata süvendamise tagajärgedesse. Tekkinud heljum kahjustab oluliselt koha, ahvena ja räime kudemisalasid ja teisi merepõhjas elavaid elusolendeid ja taimi,” põhjendab Urmas Margus otsust.
2010. aastal, pärast seda, kui Pärnu vallikraavis olid hukkunud tuhanded viidikad, kinkis ta linnale dolomiidist tahutud kalapea, mille autor on Rait Pärg ja mis vallikraavi lähedusse paigaldatuna sai nimeks „Vallikraavivaht”.
2013. aastal püstitas Margus, nüüd juba koduhoovi, tammepuust enam kui kahemeetrise kaheosalise skulptuuri, mis kujutab ahvenat ja rotti ning mis aitab mäletada Raeküla rannakalureid. Sellegi kuju autor on Rait Pärg.
Marguse koduhoovi kaunistab ka puidust tool, mis meenutab Pärnu endiste linnapeade Mart Viisitamme ja Toomas Kivimägi toolilugu ehk seda, et Kivimägi ei soovinud istuda toolil, mida pruukis Viisitamm, ja tõstis selle ukse taha.
Marguse koduaias on veel skulptuur „Kalamaffia ministrinna”. „Üks naissoost keskkonnaminister pitsitas isuga kutselisi kalureid, et teha ruumi harrastajatele, need on ju potentsiaalsed valijad, neid on palju. Nii selle kui ka Kivimägi tooli tegin valmis oma kätega, et keegi ei saaks skulptoritele midagi ette heita ja oma aeda võin panna, mida tahan,” selgitab Margus.