Puukoristaja - omamoodi akrobaat

Olav Renno
Olav Renno, ornitoloogiaühingu auliige
:

Talviti ka aedlinnadesse ja talumajade juurde ilmuv puukoristaja on meie värblindude hulgas ainulaadne ronimismeister, kes suudab puutüvel kulgeda pea alaspidi.

. Sinihalli selja ja valge alapoolega umbes varblasesuurune lind on eksimatult äratuntav. Isas- ja emaslindudel saab vahet teha sellest, et isaste sabaalune on tumedam punapruun, emastel roostjasbee˛. Puukoristaja pistodajalt teravat nokka pelgab isegi rohevint, alles mõne rähni saabumine võtab temalt linnutoitla ülemvalitseja seisuse. Selline tugev nokk ei ole muidugi pelgalt ründerelv, vaid see lubab lahti raiuda sügisel koorepragudesse ja oksaaukudesse toiduvaruks talletatud sarapuupähkleidki.

Aasta ringi söövad puukoristajad tüvedel ja jämedatel okstel leiduvaid putukaid ja ämblikke. Tüve mööda alla ronimine annab neile eelise sambliku ja kooremustri varju peitunud ohvreid silmata erinevast vaatevinklist, võrreldes pelgalt ülespidi liikuvate tihaste, rähnide ja porridega. Muidugi ei põlga puukoristaja ära toidumajakesse pandud päevalilleseemneid ja meeliskleb arahhistega.

Kevade poole võtab iga puukoristajapaar suurte puudega hõrendikus või pargis aegsasti sisse oma territooriumi, mille piiril võib puhkeda ägedaid võitlusi naabritega. Pesa rajamiseks leitakse tüveõõnsus, kas mõni varasem rähni raiutud või kõdunenud oksakoht, mida paarike võib ise laiemaks-sügavamaks peiteldada. Kui lennuava on ülearu suur, siis kahandatakse see savi abil parajaks. Pesalohk ei jää paljaks, nagu rähnidel või kakkudel, vaid see kaetakse männi või kase kooreebemetega. Pesa viimistleb emalind vähemalt paar nädalat, kuna isane on ametis kodukaitse ning üsna valju vile- ja trillerihelilise lauluga. Ka 6–8 muna haudumine ja pisipere soojendamine on mamma hooleks, papa aga tassib üksinda pessa toitu oma neli nädalat ja kahekesi toidetakse poegi vaid paar nädalat. Pärast pesast lahkumist jäävad pojad veel 10 päevaks vanemate juurde ja siis annab nende toidumangumisvirin pesakonnast selgelt märku. 

Eestis hinnatakse liigi arvukust kuni sajale tuhandele haudepaarile ja talvitama jääb paarsada tuhat isendit. Saaremaal on ta harv pesitseja, Soomes ja Iirimaal ei pesitse, küll aga Kirde-Venemaal ja kõikjal Aasia metsavööndis. Nii et ka leviku poolest huvitav linnuliik.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadainulaadnelinnuliikpojadpuukoristajaronimine
Viimased uudised
POSTIMEHE JUHTKIRI
PÄEVAINTERVJUU
RatsutamineKõik
Top lood
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Tartu PostimeesKõik
Pärnu PostimeesKõik
SakalaKõik
Virumaa TeatajaKõik
Järva TeatajaKõik
ValgamaalaneKõik
MajandusKõik
TarbijaKõik
60 PLUSSKõik
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE