Kuuldused Eesti maaelu allakäigust on tugevasti liialdatud

Urmas Hännile
Urmas Hännile, pärnakas
:

Muusik Ergo väidab, et Eesti maaelu pole ühti nii alla käinud, nagu paljud ahastavad. Liiati on aeg toonud taunimisväärse kõvale kiiduväärsetki.

„Selleks, et näha poe nuka taga kärakapanijaid, ei pea maale minema, sama pilt on linnaski,” tõdeb pillimees. „See on põhjendamata üldistamine, et maal juuakse. Juuakse jah ja joovad need, kellel pole tööd, aga sama on linnas – ma ei näe, et see oleks vaid maainimeste probleem.”

Öeldus pole alust kahelda, sest viimase tosina aasta jooksul esinemiste tarvis kodumaa kümneid kordi risti ja põiki läbi sõitnud Ergo Korp räägib üksnes sellest, mida ta oma silm on tunnistanud.

Tippu viis omalooming

„Kõrtsis hakkasin mängima, kui olin 18, siis hakati juba juubelitele kutsuma ja nii see hakkas minema,” meenutab veel koolipoisina Pärnu lastemuusikakoolis kitarrimängu õppides tõsist muuskalistki haridust saanud nüüd elukutseline pilli- ja laulumees aega, mis ta tänase töö juurde tõi.

„Mul oli algusest peale see eelis, et tegin oma lugusid, teise omadega ma vaevalt oleksin nii kiiresti silma jäänud.”

Kuid teadagi on pidulistel omad soovid ning sedasi on Ergo repertuaaris lisaks originaalloomingule hulk maailma ja eesti muusika erinevate aegade menulugusid.

Ikka tantsutrallide tarvis, sest tavaline ülesastumine maaklubis tähendab nelja 40 minuti pikkust esinemist. Kui mõni kohalik Soomest kodumaile käima tulnud kröösus ei maksa seda laval mängimist ja laulmist lisalugude tellimisega pikemaks.

Mainitud juhtumeid on nüüd märgatavalt vähem. Rahaga laiutamise kõrgpunkt jäi siiski aastatesse 2001–2007 ehk buumiaega, mil kõik olid, nagu Ergo muigamisi märgib, kas kinnisvaramaaklerid või väga hästi makstud ehitajad.  

„Kümme aastat tagasi käis maal pidu ikka nii, et rahanumbrit ei vaadanud keegi,” meenutab Ergo. „Uurisin mõne päeva eest huvi pärast vanu pabereid ja need näitasid, et detsembris 2007 oli mu kuuteenistus 94 000 krooni. Aga selleni jõudmiseks tegin ikka ränka tööd.”

Kes läinud, ei see enam tule

Ses suhtes on toonaseid ja praeguseid pidusid raske võrrelda. Eriti kui pidada silmas, et jutuks koosolemisi on kümmekonna aasta tagusest ajast hulga vähem. Neistki suurem osa saab Ergo tähelepanekute kohaselt teoks vaid tänu kultuuri- või rahvamaja jõudu ja võimalusi mööda aitavale kohalikule omavalitsusele.

Kui selleks on vallad veel suutelised, siis teisal jäävad nende käed ka parima tahtmise korral lühikeseks.

„Olin läinud jõulude ajal Viljandimaal ühes linnas ja seal tuli meelde, et kui olin samas kultuurimajas kas 2009 või 2010, oli maja paksult rahvast täis, nii et kõik ei mahtunud äragi,” selgitab Ergo eespool lühikeste käte kohta toodud väidet.

„Seekord oli inimesi silmanähtavalt vähem ning kultuurimaja juhataja ütles, et on vaid need, kes veel seal elavad. Need aga, kes on läinud, ja neid on palju, need ei tule enam jõuludekski tagasi: nad tunnevad, et nende kodu on juba seal mujal.”

Õnnetuseks puudutab see üle-eestiline probleem muusikuidki: mida vähemaks jääb maal suitse, seda kasinamalt on seal ka pillimehega pidusid. 

Euroopat tuleb tänada

Ometi pole maaelu summa nii trööstitu, et sealt peaks ummisjalu põgenema. Kui muidugi inimesele kõige olulisemat ehk leiba lauale ja riiet selga toovat töökohta siin mitte jutuks võtta.

„Maateed on läinud kõvasti paremaks,” kiidab Ergo. „Teedele, mis varem olid auklikud ja tolmasid kuumade ilmadega mis kole, on paljudes kohtades midagi, mis pole küll asfalt, peale pandud, nii et selles osas on palju ära tehtud.”

Ent paigus, kus Ergo sõnul on aastatetaguse ajaga võrreldes peaaegu kõikjal sootuks parem heakord, rõõmustab silma muugi. Kohaliku rahva jaoks eelkõige see, et klubidel on hoopis tänapäevasem väljanägemine.

„Ükskõik kui s... see Euroopa Liit mõne arvates ka on, aga ainult tänu Euroopa Liidu rahale on paljud maakultuurimajad saanud nii seest kui väljast uue näo,” väidab Ergo.

Toodud tõdemus on tallegi meele järgi, sest mida enam on taolisi kordatehtud rahvamajasid, seda rohkem on pillimeestelgi tööd. Mille puudust vähemasti praegu pole põhjust kurta.

„Kaks-kolm järgmist kuud on juba kindlalt paigas, mais-juunis on mõned augud, neid ma järjest täidan,” nendib Ergo. „Kui teen kuus 13–14 mängu, siis järelikult huvi minu vastu on, muidu ju ei tellitaks.”

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadkultuurimajamaaelumuusikpidupillimeesrahvamaja
Samal teemal
Viimased uudised
POSTIMEHE JUHTKIRI
PÄEVAINTERVJUU
RatsutamineKõik
Top lood
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Tartu PostimeesKõik
Pärnu PostimeesKõik
SakalaKõik
Virumaa TeatajaKõik
Järva TeatajaKõik
ValgamaalaneKõik
MajandusKõik
TarbijaKõik
60 PLUSSKõik
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE