Külmade ilmadega tekkis palju halosid, mis inimesi vaimustasid. Mis on halo, miks ja kuidas see tekib? Püüan seda lühidalt kirjeldada.
Halode vaatemängud
14. jaanuar 2016, 05:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Halo on optiline nähtus, mis tekib valguse ja jääkristallide vastastikmõjul (ehk kui valgus paistab jääkristallidele), milles valgus peegeldub ja tihti ka murdub (siis näeb värve). Tekkimiseks on vaja otsekiirgust, see tähendab hajuskiirgusega ei teki, ja vaatlejat, kes seda tajuks.
Soojal aastaajal on jääkristalle aluspinnast paljude kilomeetrite kõrgusel kiud- ja kiudkihtpilvedena, aga külmal ajal võivad jääkristallid teemanttolmuna või lumesajuna olla vahetult maapinna lähedal, nii et halosid saab puudutada, mis ka viimastel nädalatel on juhtunud.
Halosid saab jagada värvilisteks (tekivad valguse peegeldumisel ja murdumisel jääkristallides) või iseseisva värvita (tekivad ainult valguse peegeldumisel jääkristallidel või nende sees). Viimased omandavad valgusallika värvuse, seega neil pole iseseisvat värvust. Värvilistest halodest sagedasemad on 22kraadine ehk väike halo, ebapäikesed ehk valepäikesed (päikesesapid, kuu puhul kuusapid), seniidikaar, kopshalo. Iseseisva värvita halodest on tavalisemad valgussammas ja rõht- ehk horisontaalring.
Keerukuse järgi saab jagada liht- ja liit- ehk multihalodeks. Sagedasemad on lihthalod (korraga näha üks halovorm), kuid vahel tekib kaks või rohkem halovormi korraga – multihalo.
Mõned halovormid võivad näidata ilmamuutusi, näiteks 22kraadine halo ja ebapäikesed on tüüpilised kiudkihtpilvede korral, viimased aga ilmuvad enne fronte, madalrõhkkondi (tsükloneid) ja madalrõhulohke – oodata võib pilvisuse tihenemist ja sademeid.
Kuna halovorme on palju, siis kõigist ei saa juttu teha, kuid kahte neist siiski tutvustan. Kõige tüüpilisem halovorm on 22kraadine haloring kuu- või päikeseketta ümber. Nagu nimigi ütleb, on selle halo nurkraadius 22°. See tekib tüüpiliselt (enne oklusiooni- või sooja fronti) kiudkihtpilvede olemasolul. Sel juhul on pilvedes või ka maapinna lähedal (külma ilmaga tekib teemanttolm) olevad jääkristallid kuusnurksed prismad, olles samal ajal segi paisatud. Päikese- või kuuvalgus kaldub jääkristalle läbides umbes 22° võrra kõrvale, kuid täpne kaldumisnurk sõltub siiski valguse lainepikkusest. Seetõttu ilmnevad spektrivärvused ja see halo on nõrgalt värviline – ringi sisemine osa on punakas, välimine aga sinakas. Üsna sageli on haloringil ka ebapäikesed näha, mis viitavad sellele, et teatud hulk jääkristalle on korrastatud.
Valgussambad on üks teine väga tavaline halovorm. Just need on viimasel ajal inimesi hullutanud. Need on tavaliselt horisondist 5–20° kõrgused sambad, kuid võivad teatud juhtudel ulatuda peaaegu seniidini. Tekkeks vajalik valgusallikas võib olla ka kuu, tänavavalgusti või näiteks autotuled, mille kohale sammas tekib. Valgus peegeldub õhus hõljuvate plaatjate jääkristallide põhitahkudelt. Sambad võivad tekkida ka valgusallika alla, siis peegeldub valgus jääkristallide ülemiselt põhitahult. Tegelikult ei olegi mingit sammast, vaid üksnes miljonid vaatlejani jõudvad valgusvilked, mis loovad mulje sambast. Erinevalt paljudest ülejäänud halovormidest tekivad sambad vaid valguse peegeldumise tõttu, seepärast on nähtus valgusallika värvi. Enamiku muude halonähtuste korral valgus murdub jääkristallides ja tekivad vikerkaarele tuttavad värvused.
Mõnikord tekivad libavirmalised: mitmekesiselt värvunud sammaste kogum, mis meenutab päris virmalisi. Enamasti võib neid võib näha pimedal ajal tavaliselt asulate kohal. Libavirmalised ilmuvad siis, kui väga külma ilmaga hõljub õhus ohtralt plaatjaid jääkristalle, näiteks teemanttolmuna. Kuna asulates on mitmesugust tooni andvaid valgusallikaid, võivad kujuneda eri värvi valgussambad.
Juba jõuludest saadik on ilm talviselt külm ja uuel aastal tuli ka lumi – kellele kauaoodatud, kellele seevastu mitte. Päris palju lund sadas kohati rannikualadel mereefekti mõjul. Nädal aega oli ilm päris külm, nii et kohati langes õhutemperatuur –30 °C-ni. Seega kordub midagi sarnast 2011/2012. aasta talvega: väga soe detsember, aga üpris järsk ja püsiv külmenemine pärast seda. Nüüd läks küll soojemaks, ent südatalviselt külm ja lumine ilm püsib. Tsüklon, mis tõi lumesaju ja tuisu, sulailma siia tuua ei jaksanud, kuid selle jõudmisel Venemaale kandub Eesti kohale taas väga külm õhumass. Kui tuul nõrgeneb ja ilm selgineb, on kohati oodata kuni –25 °C, kuid pilves ilmaga püsib enamasti –10...–15 °C. Lumesadusid peaks vähemaks jääma, ent eeskätt rannikualadel võib sadu jätkuda. Edaspidi jääb Eesti ikka külma õhumassi ja seetõttu talvine ilm püsib, kuid mitte enam pakaseline.