Oskar Lutsu laadis lugusid hiirte ja rottide kuritöödest on kõigil jutustada ja kapsaraud või saapanööbid polegi kõige suuremad asjad, mille närilised võivad ära hiivata või hukka saata. Meie maakodus võttis üks rott poolest majast voolu ja leidis karituseks oma otsa elektrikilbis. Üks väike hiir sai aga hakkama suure külmutuskapiga: kevadel ei tahtnud kapp enam külmetada, asja uurides leidsime, et häda põhjustaja oli pugenud ja kõngenud külmiku sisu ja pealmise katteplaadi vahele.
Esimeste külmadega hakkavad hiired-rotid ikka tuppa tükkima ja kuna selliste naabritega ei saa ju koos rahus elada, on küllap igaühel välja kujunenud oma püügistrateegia ja eelistatud abivahendid. Minul on abiks emane kass ja väike, kuid tugev hallist plastist lõks SuperCat. Ühes pakendis oli kaks lõksu. See Swissimo toode meeldib mulle seepärast, et olen tavalise puitpõhjaga hiire- või rotilõksuga toimetamiseks ilmselt liiga suur kobakäpp, oma sõrmi ei raatsi lõksu jätta. Lõksu SuperCat saab nii vinnastada kui ka püütud hiirest vabastada ühe liigutusega. Hiiri meelitab seal ligi aga feromoonidega peibutussööt. Ühest söödaalusest, mida saab ka eraldi juurde osta, peaks piisama aastaks. Seda lõksu saab kasutada ka õues, selle võib näiteks pista õrnemate taimede talvekatte alla.
Praegu tulekski aias ringi vaadata ja mõelda, kas seal saaks hiiretõrjeks veel midagi ära teha. Muidu võib nii oma roosidest kui ka alles väikestest viljapuudest ilma jääda. Suure näljaga on hiired ära närinud isegi noori elupuuhekke, neile on meeldinud Hiina kadakad, mustad männid, hobukastanid, kuldvihmad, enelad, pihlakad, vahtrad jt ilutaimed. Metsakasvatajad aga teavad, kui hästi võivad hiirtele maitseda näiteks kase-, kuuse- ja männihakatised.
Kõige hullemini ongi hiirtega hädas need, kes kasvatavad noortaimi või hoiavad üle talve istikuid. Nemad hiiremürgita hakkama ei saa, sest kui taimi on koos palju, siis on ka kahju, mille taimed avastanud hiir korda saadab, väga suur.
Kuna siiani on meil kestnud soojad ja vihmased ilmad, ei ole enamik roose, elulõngu jt taimi endale koduaias ilmselt veel tõhusat talvekatet saanud. Üles mullatud ja tagasilõigatud rooside katteks on külmade ootuses hea käepärast hoida kuuseoksi. Kuuseokstes liigub ka soojal talvel õhk ja roos ei jää nende all niiskes keskkonnas ummuksisse, okkad ei meeldi aga hiirtele. Kui kasutate kattes kuivi puulehti, saepuru vm kohevat materjali, mille sees on hiirtel hea toimetada, siis pange neile katte alla ka parafiiniga niiskuskindlaks tehtud mürksööta. Sinised Brody kuubikud, helelillad Detia parafiinirattad või muu mürksööt sättige kas ostetud söödamajja, drenaažitorusse, äralõigatud otsaga plastpudelisse, külikeeratud lillepotti vm anumasse, kuhu hiir ligi pääseb. Mürkhõrgutis on sedasi vihma eest kaitstud, lapsed, linnud ja koduloomad ei saa mürki üles leides seda aga hästi kätte.
Ei maksa arvata, et kui mürk sai korra juba pandud, siis ongi asi terveks talveks korras. Aeg-ajalt tuleb mürgipaiku kontrollida ja ära kadunud mürkhõrgutised uutega asendada. Parema suupoolise puudumisel lähevad hiired ikka roosivõrsete koore ja sulailmadega ka juurte kallale. Pigem pange mürki mitmesse kohta ja korraga vähe.
Kuuse-, männi- või kadakaokstest on abi ka siis, kui teil on näiteks vaja ületalve hoida mõni viljapuuistik, mis jäi sügisel istutamata. Nende talvekorteriks kaevatud süvendi põhi täitke tihedalt kuuseokstega, siis laotage okastele istikute juured, katke need uuesti kuusoksakihi ja alles seejärel mullaga.
Kui panite sügisel mulda tammetõrud, et neist tammesid kasvatada, siis tuleb tõrusidki näriliste eest kaitsta. Jälle on abi kuuseokstest. Et hiirtel oleks tõrusid raske ja valus kätte ei saada, katke maapind nende kohalt umbes viie sentimeetri paksuse peenestatud kuuseokste kihiga. Metsamehed on kuuseokste nappuse korral soovitanud kasutada sama paksu kihina laotatud männikäbisid.
Noortele viljapuudele võivad hiired isegi hullemat kahju teha kui jänesed. Kui jänese hammaste alt jääb puule laiguti alles koort, koorealust niint ja kambiumi, siis võib puu haava ise veel kinni kasvatada või saab asja ehk parandada sildpookimisega. Lume all rahulikult toimetavad hiired närivad puu juurekaela kohalt tihti täitsa paljaks. Tagajalgadele tõustes saavad nad kätte päris laia koorevõru, kui maa pole külmunud, siis haukavad nad koort ka mulla alt. Tugeva kahjustuse korral puu kuivab ja hukkub. Noorte puude kaitseks on sügisel nende tüve ümber kuhjatud 20–30 cm kõrguselt mulda või seotud tüve ümber kuuse- ja kadakaoksi ning kaetud nendega ka maapind, et hiired ei pääseks tüveni.
Kui meil sel talvel lund ikka tuleb, siis võiks lume viljapuude ümbert kohe pärast sadu kinni tallata. Tallamisest on puude kaitsel abi siis, kui saate seda teha järjepidevalt.
Viljapuude tüvesid on kaetud ka heleda närilisi peletava kaitsevärviga. Kui seda enam aiapoest ei leia, siis on kellelgi võib-olla abi vanemast aiakirjandusest kogutud retseptidest. Hiirte peletuseks võõbati tüvesid seguga, kus oli 90 osa savi, 9 osa tsinkfosfiidi ja 1 osa silkaatliimi. Nii jäneseid kui ka hiiri peletati puudest eemale ka seguga, milles oli võrdses koguses savi ja veiserooja. Või siis tehti peletav määre verejahust ja savist, vahekorras üks viiele. Vett lisati nii palju, et segu annaks tüvedele määrida. Pärast tugevat vihma või suurt sula oli vaja peletussegu uuesti tüvedele kanda.
Hiirtele maitsevad hästi ka tulbi, lumikellukese ja märtsikellukese sibulad. Nende vahel on soovitatud kasvatada harilikku püvilille, sest selle taime sibulate lõhn peletavat eemale nii hiired kui ka mügrid. Kui teil on kodulinde ja linnusõnnikut, siis saab veelgi mõjusama haisurünnaku korraldada linnusõnnikuleotisega. Võtke üks osa linnusõnnikut ja kolm osa vett, segage need mingis anumas kokku, laske kaks või kolm ööpäeva seista, kurnake ja kastke kurnatud leotisega siis ohustatud sibullillepeenart või noorte õunapuude võraaluseid. Kui lund ei tule ja maa vihmaveest just ei lirtsu, siis võib selle leotisega veel tänavugi katsetada.
Uuel aastal saame aga järele proovida, kui palju tõtt on rahvatarkustes, mis soovitavad aias hiiri ja rotte peletada mitmete tugevalõhnaliste taimedega. Rotte on soovitatud eemale hirmutada näiteks pipra- ja eükalüptiõli lõhnaga. Hiirtele aga ei meeldivat hariliku rassi ehk voolmerohu, naistenõgese ja piparmündi lõhn. Põld-uruhiire käikudesse on soovitatud sokutada musta leedri lehti, peenestatud elupuuoksi ja küüslauku.
Aida juurde istutati vanasti hiirte peletuseks aga punane leeder. Rahvasuu omistab sama mõju ka harilikule koeranaerile: selle ronitaimega, mis kasvab 2–4 meetri kõrguseks, tasub aga ette vaadata, sest tema juured ja mustad marjad on mürgised ka inimesele.
Maja juures on meil seega hiirepeletina kindlam kasvatada hinnatud ravim- ja maitsetaime harilikku leeskputke. Varakeskajal levitasid seda taime kloostrid, kiites leeskputke väge armurohuna. Kuid taimelt on abi otsitud ja saadud ka alkoholismiravis, kõhupuhituste korral jpm. Gotlandi saarel kasvas leeskputk nagu meilgi ukse kõrval, seal usuti, et taim peletab nii kärbseid, närilisi kui ka kurje vaime.