Eesti suurimate seakasvatusettevõtete juhid, ASi Rakvere Farmid juhatuse esimees Teet Soorm ja Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimees Urmas Laht taunivad maaeluministri Urmas Kruuse tegevust. Olgu lisatud, et Soorm on ühtlasi suurima lihatootja ASi HKScan Estonia juhatuse esimees. Ja et Aretusühistu koondab enda alla ligi 40 protsenti Eesti seakasvatusest.
Laht leiab, et minister püüab seakasvatajaid ja lihatootjaid omavahel tülli ajada. Soorm esitas aga maaeluministeeriumile taotluse algatada juurdlus tõestamaks, et Urmas Kruuse on oma sõnavõttudes vassinud. Viidates seejuures eelmises Maa Elus ilmunud Kruuse intervjuule, kus minister väitis, et sealihakonservide hankes olevat HkScan Estonia sealihakonservide valmistamisel kasutanud Soomest imporditud sealiha. Sisuliselt palus Soorm alustada juurdlust iseenda tegevuse üle.
Kui ilmneb, et ministri väited ei vasta tõele, peaks Kruuse Urmas Lahe meelest ametist lahkuma, samamoodi nagu lahkusid pärast usalduse kaotust ametist Vireeni juht Rait Persidski ning veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel. Teet Soorm nõustuks ka pelgalt ametliku vabandamisega.
Vastakaid arvamusi tekitanud konservihankes, mida nii Soorm kui ka Laht peavad paljuski mõttetuks, on lubatud kasutada üksnes Eesti niinimetatud kolmanda tsooni sigu. Selgituseks olgu öeldud, et seoses sigade Aafrika katku levikuga on kogu Eesti jagatud kolme tsooni.
Kolmandasse tsooni on arvatud need alad, kus kodusigadel on diagnoositud sigade Aafrika katk. Sellesse tsooni jäävad seafarmid, kus küll katku ei ole diagnoositud, ei tohi elussigu ega sealiha eksportida ning kogu nende sigadest valmistatud toodangut tohib müüa üksnes Eestis. Olgu öeldud, et kolmandasse tsooni jääb ligi veerand või enamgi Eestis kasvatatavatest kodusigadest.
Teise tsooni on arvatud alad, kus sigade Aafrika katk on diagnoositud metssigadel. Ka teise tsooni elussigu ei tohi eksportida, ent kui sead saata Eesti tunnustatud tapamajja, siis tohib eksportida rümpasid ehk siis sealiha. Esimeses ehk niinimetatud puhvertsoonis asuvate farmide sigu tohib ka elusast peast eksportida, mõistagi ka sealiha.
„Tõepoolest, HKScan Estonia importis kolmandas kvartalis 4000 nuumsiga, see on umbes 1,2% kogu Eestisse aastas imporditava sealiha mahust,” selgitab Soorm. „Siinkohal tuleks aga välja tuua, et Eesti importis 2014. aastal 28 miljonit kilogrammi sealiha ja kui praegust seakasvatuse olukorda vaadata, siis see kogus ilmselt suureneb. Pöörde tooks protsessi ainult kolmanda tsooni piirangute lõppemine Eestis. Teatavasti tegutseb meie ettevõte üle Baltikumi ja müüme 50% oma toodetud lihatoodetest Eestist välja.”
Teet Soorm lisab, et HKScan Estonia peab eksporti jätkama. „Tuleb ükskord aru saada, et kolmandast tsoonist pärit sigade liha on välja müüa keelatud ja selleks oli meie jaoks ajutiseks lahenduseks elussigade import Soomest. Kui sattuski mõni Soome sigadest lõigatud lihatükk Eesti turule, siis mis kahju meie Eesti seakasvatus ja Eesti lihatööstus sellest said? Pealegi on kogu Eesti turg täis importsealiha ja importsealihast toodetud valmistooteid, mida müüakse pääsukesemärgi, Eesti lipumärgi ja kõiksugu muude kvaliteedimärkide all.”
Nii Soorm kui ka Laht tõdevad, et Eesti juhid ei ole seakasvatuse tegelikest probleemidest siiani aru saanud, ehkki seakasvatajad on käinud nii ministri kui ka peaministri jutul.
„Näiteks kuulutas PRIA seakasvatajatele välja investeeringutoetuse summas 12,6 miljonit eurot, mis kujunes aga enamasti seakasvatussektorist väljumise toetuseks,” sõnab Laht.
Eesti 800 väiketootjast esitas taotluse toetuse saamiseks vaid 15, kellest kvalifitseerus seitse kogusummaga 120 000 eurot, loetleb Urmas Laht kogutud andmeid. Suurematest tootjatest osutus abikõlbulikuks 31 farmerit, kellele anti 3,47 miljonit eurot. Toetuse määr oli seejuures 40 protsenti projekti maksumusest. Ehk siis ühtekokku eraldati projektikõlblikeks toetusteks 27,6 protsenti 12,6 miljonist eurost, mis algselt välja lubati. 9 miljonit eurot jäi lihtsalt kasutamata, ehkki seakasvatus vajaks seda hädasti, kuid muuks otstarbeks.
Laht võtab jutuks nõndanimetatud tootmisemiste ehk põrsaste sünnitamisele spetsialiseerunud emistega seotud probleemistiku. Kui veel eelmisel aastal oli Eestis 33 000 tootmisemist, siis 2016. aastaks võib neist alles olla veidi üle poole. Näiteks Eesti Tõusigade Aretusühistu alla koondunud farmides oli 2013. aastal 14 500 tootmisemist, 2014. aastal 11 900 ja oktoobriks 2015 vaid 7800 emist.
Urmas Laht ja Teet Soorm on kindlalt seda meelt, et taastada tuleks emisetoetus, mida Eestis maksti viimati 1999. aastal. Kui Aretusühistul on alles veel 7800 emist, siis näiteks Rakvere Farmidel 8350 (oli 10 500 emist). Laht nimetab ka vajaliku toetussumma – 500 eurot emise kohta aastas. Ja vaja oleks seda maksta vähemalt kaks aastat järjest, et seakasvatus Eestis päriselt ei känguks. Muide, see 9 miljonit eurot, millest eespool juttu oli, mis kasutamata jäi ja mis oli mõeldud sigade heaolu parandamiseks, kataks suures osas emisetoetusteks vajamineva aastasumma.
Seejuures ei maksa unustada, et sigade taastootmine on pikk protsess. Alates emise paaritumisest kulub põrsa sirgumisele tapakõlblikuks nuumseaks 280 päeva.